Viis miljonit blogi läks uue aastaga kaasa aasta esimesele 30 päeva blogimise väljakutsega. Ma juba tean eos, et ma pole kuigi järjepidev, seega ei hakka ma isegi teesklema, et ma sellest osa võtta viitsiks. Tean liiga hästi, et mul pole selleks aega. Ma nimelt juba hommikul tahtsin sellel teemal blogida, aga aega leidsin alles nüüd, kell 1 öösel ja ilmselgelt teen ma sedagi oma unetundide arvelt.
Küll aga mõtlesingi ma, et kui ma oskan kaasa rääkida, siis räägin. Noh, kui aega on. Esimese päeva üleskutse oli rääkida asjadest, mis õnnelikuks teevad. Neid on nii palju! Näiteks täna tegi mind õnnelikuks, et mul on BB lamamistool ja beebikiik, sest need teevad minu elu palju mugavamaks. Siis olin ma õnnelik, et mul on kaamera, millega armsatest titadest pilte teha. Ja siis olin ma õnnelik, et see veel-natsa-salajane-äriidee kogub tuure ja on saanud nii palju firmasid endale partneriteks. Aga see pole just ASI. Hmm, no ütleme siis nii, et ma olin õnnelik, et mul on arvuti, millega asju ajada. Ja nüüd just olin ma pesus käies õnnelik, et Linea MammaBaby tõi meile suure kingikoti ja ma sain Lendet hea kraamiga pesta, sest ma tõesti ei taha seda Johnsoni jama kasutada, aga mul muud polnud, oli just otsa saanud ja unustasin uut soetada. Nüüd sai see mure murtud. Lõpuks olin ma õnnelik, et mul on kannaviil, sest mu tallad meenutasid juba vaikselt põhjapõdra kapju. Seda õnne kauaks ei jagunud, sest ma hõõrusin enda kanda nii raevukalt, et see murdus pooleks.
Sellega meenub mulle see, et ükskord oli Mari vannis, mina asjatasin midagi peegli ees. Ühel hetkel kuulen, et Mari nutab. Ta oli võtnud sama kannaviili, hõõrus sellega oma põlvi, nuttis valust ja hõõrus edasi. Ise vaatas mind sellise näoga, et issand jumal ema, MIKS sa seda ometi endaga teed? MIKS?! Ju siis ta oli mind näinud kunagi seda kasutamas ja otsustas järele proovida. Kuigi ausalt, ma veel nii parkunud pole, et põlvi viilima peaks…
TEGELIKULT ma tulin postitust kirjutama ajendatuna sellest, et teise päeva teema oli midagi sellist, et mis jutte sa oled enda kohta kuulnud. Kohe pidin ka kirjutama tulema, sest oh sa jeerum, mida ma kuulnud olen. Okei, enamike nendest asjadest siiski suva kohtadest netist lugenud, aga jah:
- Et ma viskasin oma ämma tänavale, kus ta nüüd almustest elab.
- Inimesed, kes “minu juures käinud on ja mind isiklikult teavad” on kursis, kuidas kõik mu sõbrad mind kardavad, sest ma aina karjun kõigi peale ja ähvardan kõiki.
- Et Kardo petab mind üle päeva.
- Et ma sain kogemata lapsed.
- Kui ma olin Mari oodates 5 kuud rase, siis kuulsin ma, kuidas jälle mingi “isiklik tuttav” teadis rääkida, et ma tegelt ei taha last ja käin mööda arste aborti anumas.
- Et ma töötan Leiburis ja selle pärast ma nii paks olengi, sest ma saan tasuta värsket saia süüa.
- Et ma olin Austraalias strippar (see tegelt on natsa nagu kompliment, sest ma pole kunagi arvanud, et mul strippamiseks piisavalt hea keha oleks :D)
- Et ma petsin Kardot ühe oma sõbraga, kes on homo (aga see sõber tegelt ei ole homo, sellegipoolest jutt levis nii, et mallu seksis oma homost sõbraga :D)
Need olid siis esimesed, mis pähe kargasid hoobilt. Aga no päriselt, ega ma ju väga tõe pähe sellist jama ei võta ja ei solvu ka. Nagu öeldud, see on kõik võõraste inimeste loba, mida netis anonüümselt hea kuulutada. Mulle pakub pigem nalja, kui lugema satun jälle kuskilt.
Mis on kõige naljakam/naeruväärsem kuulujutt, mida teie endast kuulnud olete? Täitsa huvitav oleks teada :D!