Vaatasin, et mõned blogijad on juba aastat hakanud kokku võtma ja enne kui enda aasta kokuvõtet toksima hakkasin, mõtlesin vaadata, et mis ma aasta aega tagasi kirjutasin. Oh sa püha pele…Päris persses olin vist omadega :D (loe siit). Nii hirmus oli seda lausa lugeda, nagu loeks umbes kellegi hüvastijätukirja või miskit sellist. Lugedes tuli mulle meelde küll, kuidas ma kirjutasin seda mitu tundi ja nutsin ja kustutasin neid lõike ja kirjutasin uuesti. Tundsin ennast kuidagi jube alasti ja ma pean tunnistama, et ega seda praegugi hea ega lihtne lugeda ei olnud. Kohe kahju hakkab sellest vaesest minevikuMallust.
Kuid paika peab see, et elus on tõusud ja mõõnad ja mõnikord on need tõusud täpselt ümber nurga, tuleb ainult naaa-aatukene veel vastu pidada. Umbes kuu aega pärast antud postituse kirja panemist jalutasin ma ühel päeval Mari lasteaiast koju ja mõtlesin naljaviluks rasedustesti teha. See oli see päev, kui ma sain teada, et Lende on meie perre tulemas ja ühtlasi oli 4. veebruar päev, mil ma tegin oma viimase suitsu. Veel ei saa öelda, et olen aasta ilma olnud, aga no PÕHIMÕTTELISELT võiks ju öelda, et valdava osa 2016 aastast olen ma olnud suitsuprii ja see on minu meelest imetore. Ei, suitsuISU pole siiani kadunud, aga sellegipoolest usun ma, et aasta pärast saan ma 2017 aasta kokkuvõttesse kirjutada, et 2017 on olnud 100% suitsuvaba. Ega kahe lapse emal polekski ju sobilik suitsetada. Või ühe lapse emal. Või üldse ühelgi inimesel, kes oluliselt vähki surra ei taha :D
Aga no palju suurem erinevus 2015 aastaga on muidugi see, et mööduva aasta kohta ei ole mul nagu miskit halba öelda. Vastupidiselt on mul olnud elu üks parimaid aastaid! Ma olen küll sel aastal olnud paksem, kui kunagi iial varem, aga ma TUNNEN ennast palju kõhnema ja ilusamana, kui ma aastaid tundnud olen. Ma ei ole kordagi hommikul ärganud selle tundega, et ma tahaks voodisse teki alla nutma jääda, kuigi raskeid momente on olnud. Seda just Mariga seonduvalt. Kogu see talle diagnoosi leidmise jama oli üsna raske ja tõepoolest ma imestan, et ma megalt ära ei kassinud selle kõige juures. Eriti siis, kui üks arst kinnitas mulle, et Mari on vaimupuudega ja teine (üheks Tallinna parimaks loetud arst) avaldas kahtlust, et kas ta üldse kunagi rääkima hakkab. Ometi jäi ka mööduva aasta sisse Mari esimene, teine, kolmas ja kahekümnes sõna! Seega tahangi siinkohal öelda, et alati on mõttekas võtta teine-kolmas ja neljas arvamus, sest inimesed on erinevad, kogemused on erinevad ja üldse rohkem mõtteid on hea, sest mõni nendest võib viia tulemusteni. Aga ega ma Mari arengust ja värkidest väga siin rääkida ei tahagi, lihtsalt mainin, et sellel aastal sain ma selle kõnega seonduvalt kogeda täielikku ahastust, kui ka täielikku ja kõikehõlmavat rõõmu. Ja 2017 saab selle poolest veel parem olema! Ma tean seda!
Mul on see aasta olnud rõõm saada teist korda emaks. Mul on see aasta olnud rõõm avastada uus ja huvitav hobi – pitnikuks olemine. Mul on olnud rõõm tutvuda nii mõnegi inimesega, kelle kohta ma tunnen 100%, et tema on minu inimene. Ah, mis ma valetan, ega neid just ülemäära palju pole, aga need mõned on tõesti mõnusad. Mul on olnud lihtsalt mingi mega hea aasta, mille käigus olen ma teinud mõne vea, kuid sada õiget valikut, mis on mu elu viinud praegu sellisesse punkti, kus mul ei ole millestki puudu ja ma olen täiesti-täiesti õnnelik.
Mind teevad õnnelikuks lapsed ja mu tegemised ja see, et Kardo sai ka nüüd selle aasta eelviimasel päeval meiega koduseks jääda! Mind teeb õnnelikuks see, et ma taipasin ennast sel aastal blondiks värvida ja tunnen ennast nüüd palju kobedamana. Mind teeb õnnelikuks see, et mul oli oidu endale koduabiline palgata, et vähendada enda stressi teemal “kõik on nii sassis!”. Mind teeb õnnelikuks ka see, et ma iga aastaga normaalsemaks inimeseks muutun. Jah, paljud võivad vastu vaielda, et MINA küll normaalne pole, aga ma ütlengi, et ma olen alles poolel teel, kuid siiski parem kui varem!
Rotin nüüd Aili blogist mingid küsimused kah:
Mida sa õppisid?
Teise lapse sünd õpetas mulle seda, et lapsed on kõik erinevad. Kui ma vanasti olin esimene, kes hakkas kuskil beebigrupis kaagutama, kuidas õige ja kuidas vale on, siis sedapuhku ma isegi ei viitsi kuskil suures beebigrupis istuda. Igaüks kasvatab oma lapsi erinevalt ja kuna ma ühe beebiea juba üle elanud olen, siis elan ka teise.
Ma õppisin natukene rohkem pildistama ja Lightroomi kasutama.
Ma õppisin, et alati ei pea kõike ütlema, mis sülg suhu toob. Eks ma mõnikord eksin ise ka selle suhtes ka tulevikus, aga niiiii mitmeid kordi olen oma sõnad alla neelanud ja mõelnud, et pole minu tsirkus, need pole minu ahvid. Me kõik elame oma elu nii, nagu soovime ja kellegi teise öeldud sõnad neid vaevalt muudavad. Arvestades, et ma iseloomult olen juba enda nina igale poole toppija ja arvamuse kuulutaja, siis nagu öeldud, iga kord ei suuda. Aga julgelt 80% ajast saan hakkama!
Ma õppisin, et ma ei saa olla täiuslik. Ma õppisin, et seda on mõttetu taga ajada, sest omadele sobin ma sellisena, nagu ma olen. Mis muidugi ei tähenda, et ennast parandada ja edasi arendada mõtet poleks.
Vaikselt olen ma õppinud ka mitte ennast piinama. Ma ei suhtle inimestega, kellega suhtlemine mulle ebamugav on. Ma ei tee asju, mida ma ei taha teha ja ma ei loe asju, mis on mõeldud mulle haiget tegema. Pigem olen ma õppinud mõtlema, et meie igaühe tegude taga on põhjused ja mõned sõprused tulevadki meie ellu, et hääbuda ja ehk kunagi uuesti naaseda, kui aeg on küps ja iga õela ja kurja sõna taga on ebakindlused. Seda muidugi ka minu enda puhul.
Ma arvan, et ma oleks võinud kulutada vähem raha mõttetustele ja panna rohkem raha kõrvale, aga noh, eks ma võin seda sel aastal proovida. Siiani on mulle lihtsam tundunud lihtsalt rohkem raha teenida, kui vähem kulutada :D
Ma oleks võinud ka natukene vähem stressata selle Mari värgi pärast, aga no seda emasüda mulle nagunii ei võimaldanud.
Ma oleksin võinud kasutada ära seda aega, kus mul oli aega ja viitsimist kokata, et ma oma kokaraamatu valmis teha saanud oleks, aga noh, ega kokaraamatu kirjutamise võimalus eest ära jookse ja võib-olla saab sellest midagi, mis on mu 2017 aasta saavutuste sees, kes teab.
- LENDE!
- Pildistamissoovi avastamine.
- Mari rääkima hakkamine (või vähemalt selle otsa lahti tegemine)
Selle aasta saavutus(ed), mille üle tunned uhkust?
Ma ausalt olen sel aastal kõike võimalikku nii palju rohkem teinud, kui iialgi varem! Seega ei tule mulle küll pähe, mida ma liiga vähe teinud oleks…Aaa…Ma tean! Trenni! Aga minu vabanduseks olin ma 9 kuud sellest aastast rase ja 1 kuu tegin ma trenni ka (jaanuari). Eks vaatab, mis 2017 toob!
Mida sa tahtsid ja ei saanud?
Issand, ma ei tea, kas ma oskaksi midagi välja tuua. Ma tahtsin ühtegid kõrvakaid, aga Kardo unustas need mulle kinkida ja ma ei tea, miks ma neid ise ei ostnud. Nüüd ma enam ei mäleta, millised need olid ja kust neid sai, seega ju siis mulle polnud neid niiväga vaja.
