Sorri, Aili, aga see väljend “sülita üle õla” on minu meelest lihtsalt nii räme. Ma kujutan ette, kuidas bussipeatuses mingi parm teeb HAKKK-PTÜÜÜÜHII (noh, tõmbab tati ninast rögistades kurku ja siis sülgab selle klimbi välja) ja see meenub mulle iga kord, kui ma su blogi avan ja pealkirja loen :D No offence.
Ma ise suur sülitaja ei ole, st ma ei sülitagi kunagi ja seda väljendit ma ka ammugi ei kasuta, küll aga kasutas seda eile Kardo. Nimelt hõiskasin ma talle, et kuna Mari jäi ööseks mu ema juurde, et küll me saame alles puhata ja elada nagu saksarahvas -ühe lapsega. “Sülita üle õla!” röögatas Kardo mulle dramaatiliselt, nagu mingi vanamutt. Oleks ma teadnud, mis juhtuma hakkab, oleksin ma isegi oksega võideldes seda HAKKK-PTÜÜÜÜÜÜHUId teinud, sest see, mis eile õhtul juhtus, oli lihtsalt midagi jubedat.
Mulle on alati pakkunud suurt rahuldust teadmine, et olgu mis on, aga kui Lende kella 12 paiku ööunne jääb, siis on järgmise päevani muretu. Siiani on olnud pigem nii, et selline 10-12 õhtune aeg on ta üleval (ja nutab ka mõnikord), aga kui magama lähme, siis on see olnud üldiselt nii, et sööb kell 12, kell 4-5, kell 9-10 ja siis 13 paiku. Seega, kui mul poleks ühtegi kohustust, võiksin ma temaga magada nii kaua kuni mu hing ihaldab. Olgu öeldud, et mul on iga päev nii palju kohustusi, et pisar tahab silma tulla, mistõttu nii kaua magada ma saanud pole. Ma pean lihtsalt kõrvalt vaatama, kuidas üks beebi magada nohiseb. Aga see selleks, sest kõik mu eelnevad teadmised Lende une üle kadusid, kui ta ärkas punkt kell 22, mis on üsna tavaline. Kardo polnud küll rahul, sest kell 22 on esmaspäeviti Walking Dead, aga Lendel väga paha tuju polnudki, ta oli lihtsalt üleval ja tahtis õõtsutamist.
Kui kell 12 sai, suikus ta unne ja Kardo viis ta ülakorrusele voodisse, läks ise ka magama. Mina vaatasin, et jess. Kõik magavad, ma saan nüüd oma miljonit tegemata jäänud asja tegema hakata. WRONG! Sain vaevalt ühe netitellimuse ära teha (tellisin beebidele igasuguseid armsaid kostüüme pildistamisteks), kui juba kuulsin ülevalt nuttu. Okei, läksin siis üles, ega töö pole loom, et eest ära jookseb, või kuidas see vanasõna oligi.
Katse 1 (kell 00.15) – Lende tissi otsa ja viskasin ise pikali. Tavaliselt see töötab ilusti. Mina passin telefonis ja Lende sööb kõhu täis ja jääb magama. Seekord sõi ta ainult natukene ja hakkas tissi otsas väänlema ja nutma. Nagu ahmitses tissi suhu, aga siis sülitas peale esimest lonksu välja ja nii 100x korda!
Katse 2 (kell 00.20) – Proovime teise tissiga. Sama tulemus.
Katse 3 (kell 00.30) – Võtan ta istuli olles sülle ja õõtsutan. Röögib.
Katse 4 (kell 00.45) – Proovin ta üle õla visata ja õõtsutan ennast pepulihastega voodis nii kaua, kuni mu kann lööb tuld. Lende röögib.
Katse 5 (kell 1.00) – Panen Lende oma voodisse meie kõrval ja lasen tal karjuda. Äkki väsib? Ei väsi – karjub.
Katse 6 (kell 1.10) – Kardo murdub, haarab lapse ja õõtsutab teda seistes. Korraks ta vaikib, kuid kohevarsti karjub jälle.
Katse 7 (kell 1.30) – Murdun mina. Haaran lapse, mässin ta teki sisse, pakun lutti. Tulemuseks veel suurem hüsteeria kui enne.
Katse 8 (kell 1.45) – Pakun tissi. Toimub sama asi, mis katse 1 ajal.
Katse 9 (kell 2.00) – Kardo vahetab mähkme. Vist ei nuta?
Siis on siin vahel mingi hägune maa, kus ma ei saa aru, kas ta nuttis või mina magasin, või kes magas ja kes nuttis, aga uuesti vaatasin ma kella kolme paiku.
Katse 10 (kell 3.00) – Lende röögib. Proovin teda masseerida ja kussutada. Natuke nagu töötab, aga kohe kui mul endal silm kinni vajub, on tema häälepaelad valla.
Katse 11 (kell 3.30) – Anun jumalat. Ei aita. Lende röögib.
Rohkem ma ei mäleta midagi, sest viimane kord vaatasin kella nelja paiku, aga võib-olla siis jumal aitas, sest ma ei tea, MIDA ma lõpuks tegin, et Lende magama jääks. Lihtsalt kõrvus kajab praegugu tema täiest kõrist hüsteeriline nutt, aga kui ma silmad lahti tegin, vedeles mu kõrval armas väike voldiline beebi, kes käsi põse all õndsat und tudus.
Ütleme nii, et uni on. Ja nii imelik on see, et kui ma õhtul olin juba mitu korda sellises faasis, et põgenen kuubale, siis tegelikult mõtlesin ma terve aeg, et mis tal küll pahasti on, et ta nutab. Sest vaevalt, et ta arvas, et ta laulujuppi vilistas meile, midagi pidi ikka painama. Aga mis? Ja KUIDAS ma teda lõpuks aitasin? Midagi ei mäleta… Olgu issameie mulle täna öösel armuline, sest me lähme Lendega jõulupeole ja kui ta seal nutma hakkab, siis jääb pidu mulle üürikeseks, sest selle röökiva konnapojaga ma küll kuskile teisi inimesi ei piina :D
Igatahes, nüüd ma küll sülitan üle õla kui vaja. Hell, ma olen valmis nina kaudu üle õla verd ka oksendama, kui see tähendaks seda, et ma saaks vältida järjekordset ööd, nagu mul täna oli.
Ehhe, vaadake, ma olen nunnu väike beebi
Oota, mida sa mõtlesid selle all, et ma ei nuta kunagi??
Ära kutsu kurja karja…
Oh emad, kuidas te hakama saate, kellel iga öö selline trall käib?!