Täna sai Lende kahekuuseks ja ma olen jõudnud punkti, mil ma ei valuta enam mitte kuskilt. Okei, selg teeb mõnikord natukene valu ja kui üdini aus olla, siis vasem puus valutab ka iga kord kui ma rohkem kui 5 mintsi jutti kõnnin, aga need ei ole sünnitusest tulnud vigastused, vaid lihtsalt mu eelnevalt katkine ihu ja tema probleemid. Aga kui mul Lentsu poleks, siis ei annaks enam midagi märku, et ma vahepeal lapse sain. Isegi oma võssi sheivisin üle iidama-aadama aja ära. Ma muidugi poleks vaevunud seda tegemagi, aga mul tekkis hirm, et mul muidu püksid jalga ei lähe, seega tuli see taak ka ette võtta. Siinkohal soovitus kõikidele naistele – ei maksa mitu kuud sheivimata olla, sest kui te sellega ühel hetkel algust teete, on vaja varuda kaua aega ja hekikääre. Mul lausa tekkis hirm, et ma ummistan meie vannitoatorud ära.
Järgmine nädal on mul sünnitusjärgne kontroll. Mari ajal ma sinna ei jõudnudki, aga nüüd mõtlesin, et oleks viisakas ikkagi minna, sest äkki ripub mul enda teada emakas kuskilt välja ja mina elan siin rahulikult elu edasi. Aga see käik ämmaka juurde hirmutab mind täie rauaga, sest nagu ma aru saanud olen, tuleb umbes selle ajani sellest vanainimestevärgist hoiduda ja peale seda oleks nagu normaalne “sadulasse tagasi hüpata”. Aga MA EI JULGE! Ega taha. Olgem ausad, raudselt pooled naised ammuilma juba tegeleks selliste asjadega kaks kuud peale sünnitust. Meie beebigrupis kunagi keegi küsis, et kaua naised oodata kavatsevad ja kui keegi mainis, et kaks kuud on see soovituslik aeg (ma ei tea isegi miks), siis mõned röögatasid dramaatiliselt, et issand jumal, KAKS kuud?! Et ega nad nunnaks hakanud pole. Ma vist olen…
Muuseas, mulle räägiti, et kellegi tuttav on ämmakas ja teadis öelda, et mõned lapsevanemad nahistavad lausa sünnitustoaski! Öäkk! Kuidas nad küll suudavad? Või äkki on asi lihtsalt minus, et ma reaalselt kardan, et meist saab Kardoga see paar, kelle suhe läheb selle nahka, et ma varsti jälle endale põlvini tutikarvad kasvatan ja iga kord kui ta mind puudutada julgeb, samamoodi kähisen nagu need vampiirid, kes päikse kätte jäävad.
Kurb on see, et ma olen ise ju mitu korda suure suuga rääkinud, kuidas keretäis keppi on hea suhte alustala, aga näed, nüüd istun siin jalad ristis ja ei plaanigi neid avada. Ei saaks öelda, et Kardo ei üritaks. Kus alles masseerib ja toob lilli ja teeb hommikuti kohvi ja musitab ja kallistab ja patsutab ja hoiab lapsi ja vahepeal tuleb pakub pokaali veini ja mina istun ikka, külm nagu hauakivi, tuimalt edasi.
Reaalselt ma ei tea miks, aga ma nii räigelt kardan. Ja ma olen kindel, et see teema on mingi asi, millest pole raudselt sünnis rääkida, aga mida ma teha saan. Minule on igatahes jäänud mulje, et ma olen ainukene frigiidseks mutiks muutunud naine, teised seal beebigupis on hullud sekskuningannad ja mina uurisin siin ükspäev Kardolt, et kas see oleks ok, kui me enam kunagi ei seksiks, sest ma miskipärast kardan. Ma kardan uuesti rasedaks jääda, sest see tähendaks, et ma peaks uuesti sünnitama, mis tähendaks jälle tuhude ajal kontrollimatult sittumist ja ropsimist ja suremist. Ja ma kardan, et see on äkki valus. Ja siis ma kardan… issand ma ei teagi, mida ma veel kardan.
Ja olgem ausad, et mind üldse selleni moosida, oleks vaja omajagu aega, aga mis AJAST me räägime, kui mul on kogu aeg sada asja teha, istun ninapidi arvutis, töötlen pilte, blogin, teen süüa, mängime lastega, paneme lapsi magama, jääme ise laste kõrvale magama jne, jne, jne.
Ah, mis seal ikka kurta. Tuleb mingi aeg vist pudel veini sisse kaanida ja asjaga ühele poole saada.
Või oma tutikarvad jälle poolde põlve kasvatada, lahutus sisse anda ja nelgi metsa elama ronida nagu metsaline.
Valik on raske. Väga raske.
Niiet jah, palun keegi lohutage mind ja öelge, et teie ka vähemalt sama kaua sellega ootasite, sest praeguseks on mul küll selline tunne, et ma olen suht niru naine. Aga noh, ei saa ju sundida ka ennast.
