Ei tea mina, mis mul viga on, aga minutitki ei oska mina rahulikult olla. Ehk siis nüüd, kui remont on valmis ja kodu näeb välja täpselt selline nagu ma tahan, on minul rahutus sees. Oma tõuke andis sellele kindlasti ka see, et ma käin nüüd tööl ja sissetulekud on selle palga võrra veel suurenenud. Et kui enne oli mu max laenusummaks 185 000 eurot, siis ma tahtsin lihtsalt HUVI PÄRAST teada, palju ma nüüd laenu saaksin.
Et seda huvi nii lihtsalt lahendada ei saa, siis esimese sammuna pidin küsima eelhinnangut korterile. Selleks öeldi vähemalt 220 000, aga noh, see päris hinnang võib ka tunduvalt rohkem tulla, sest Laagri kandis väga suuri kortereid ei liigu ja need mõned, mis on ka neljatoalised, on 250-299K. Noh, need on muidugi ka uutes majades, aga minul on ka konkreetselt just uus remont tehtud ja noh umbes 20 ruutu suuremad, kui need mis hetkel müügis. Aga kuna ma päris hindamisakti niisama huvi pärast tellima ei hakka, siis lähtusin praegu sellest 220 000 eelhinnangust. Ilmselt saaks ikka rohkem, aga oh well.
Kuna mul otseselt polnud ka mingit konkreetselt kohta välja vaadatud ka, siis tegin Bigbank’i suvalisele kohale laenutaotluse ja seletasin ära, et ma tegelikult tahaks lihtsalt teada, mis mu maksimaalne laenusumma olla võiks, kui arvestame sisse mu uue palgalisa. Mul oli juba eelmine kord Bigbank’iga üli hea kogemus ja nõnda ka seekord. Mõned emailid halduriga, mõned väljavõtted saadetud ja sain teada, et hetkel on mu laenujääk 156 711, mis tähendab seda, et kui ma müüksin oma korteri 220 000ga maha, siis oleks mul vaba jääk 63 289€. Ja kui ma kogu selle vaba jäägi paneks uue laenu sissemakseks, siis saaksin ma vaadata elukohti hinnapiiriga 353 000€. Sellisel juhul jääks kuumakse umbes 1000€ kanti. Selle info sain kõik kahe päevaga kätte – öelge veel, et pangad on aeglased.
Lisaks sain veel teada, et kui ma eelmine aasta vingusin, et ma ei sobigi erigraafikuga laenu taotlema, siis nüüd on asjalood muutunud ja isegi mina saaksin seda taotleda, kui tahan. Kes ei tea, mis see on, siis siis põhimõtteliselt võtad kodulaenu, aga alguses maksad mõned aastad tunduvalt väiksemat kuumaksu kui hiljem. Nad oma kodukal seletavad seda nii, et kui näiteks ostad kodu, aga sul on veel 5 aastat autoliisingut maksta, siis saad liisingu lõppemiseni maksta iga kuu väiksemat summat pangale tagasi. Kui liising läbi ja võimekus suurem, jätkad suuremate osamaksetena. Samuti on see idekas lahendus neile, kellel on üks vanematest parasjagu vanemapuhkusel. Kui mõlemad jälle tööl käivad, saab koos iga kuu rohkem kodulaenu tagasi maksta.
Ja no otseloomulikult hakkasin ma selle jutu peale Kinnisvara24 lehte kammima ja mõtlema, kus ma siis teoreetiliselt elada võiks. Lugesin sõbrannadele ka sõnad peale, et ma ainult VAATAN, palun ärge laske mul kuskile ära kolida 
Aga ma mõtlesin, et jagan siis teile ka, milline teoreetiliselt mu unistuste kodu oleks:
- Maja või ridakas – maja oleks obv parem, sest siis ma saaks aeda panna nii palju mänguväljakuid ja sireleid ja kanu kui ma tahan.
- Aken köögis – ma ei tea miks, aga mulle nii meeldiks see mõte, et mul on aken köögis ja samal ajal kui ma süüa teen, siis ma saan aknast vaadata, kuidas lapsed õues mängivad.
- Aken vannitoas – jälle pole mingi must have, aga kui ma räägin oma unistuste kodust, siis ta võiks seal olla.
- Igale lapsele oma tuba.
- Kamin – ma olen sellline külmavares, et ma vist lebaks seal ees umbes septembrist kuni maini.
- Avatud elutuba-köök.
- Päike peab tuppa paistma! Elutuppa tahaks, et paistaks kogu aeg, magamistuppa võib ainult hommikul ka paista. Nagunii on seda päikese aega nii vähe ja kui ta juba väljas on, siis tahan mina teda iga sekund nautida.
- Sahvrit oleks ka mõnus omada, ma olen selline toidu hoarder, et paha hakkab.
Ma siin asukohast ei hakka üldse rääkima, sest teoreetiliselt on kõik, mis Tallinnast 30 mintsa kaugusel, ikkagi tehtav. Jah, lapsi tuleb veel aastaid kooli ja lasteaeda viia, aga kui ma peaksin valima selle mugavuse, et nad ise bussidega tripivad (nagu Mari praegu) või ma saaks elada oma majas ja oma aias… Siis ma võtaks ilmselgelt oma maja mugavuse. Kuigi jah, päris metsa sees vist oleks keerulisem. Samas kui ma ise pean nagunii iga hommik tööle minema, siis asi mul neid lapsi viia ja tuua. Eks see oleneb ka sellest KUI kaugest punktist me räägime.
Näiteks see maja ajas mind küll kihevile. Saaksin kuskil majakeses uhkes üksinduses olla ja aeda mängumaja ja kanaaediku ja kiige ja aiamaja teha. Ja sireleid täis istutada. Ja Lotte koju tuua (kuigi seal pole aeda ja see sooda jookseks kohe minema ). Kõige suurem ta just ei ole, 23 ruutu suurem kui minu praegune kodu, aga ikka oleks igaühel oma tuba.
Selle maja miinused: eks ta veits kaugel ole. Jumal teab, kes talvel neid teid lumest puhtaks ajab ja mulle ABSULL ei meeldi kaldlaed, tee või tina. Võtavad toast nii palju ruumi ära – Männikul kogu aeg kirusin neid. Ja noh, kui eriti spetsiifiliseks läheme, siis ma tahaks kollast maja, mitte rohelist. Aga asi see siis maja värvida (ma ei tea, pole obv never värvinud). Ja no kuigi see maja suht cute seest, siis ennast teades, laseksin ma ikka seal lõpuks igas toas remonti teha ja jumaaal kuidas ma vihkan remonti Wolti sinna muidugi ka ei tule. Ja korraks poodi lupsata tundub 4-aastane teekond.
Muidugi võiks minna ka Luccaranna uusarenduse suunas, mis paljude sõnul kõige mõistlikum samm oleks. Sellisel juhul jääks see kohutav remondi osa ära, ainult sisekujundamise vaev ja see mulle juba meeldib! Lisaks ei ole see kuskil “karupees” ja sealt saavad lapsed ise ka bussiga siia-sinna liikuda. Minu töökoht oleks mulle palju lähemal ja kõik oleks uus ja ilus ja korras. Muidugi kaminat seal pole ja kanu aeda visata ka ei saa, poleks vist naabrite suhtes ilus. Kanad pidid haisema
Samas mõte sellest, et ma saaksin lihtsalt sisse kolida, asju sättida ja elada uus ja ilusas rajoonis, kus on kõik käe-jala juures, tundub ka mõnus. Seda enam, et seal ilmselt on palju teisi lapsi ka, kellega minu omad mängida saavad. Kuskil metsavahel oleks vist suhteliselt keeruline mängukaaslasi leida. Mul üks koostööpartner on mitu aastat mulle rääkinud, et kui ta üldse kuskile kolima peaks, siis ta tahaks sinnakanti kolida, et seal nii mõnus kommuun.
See asub siin minu maja kõrval ja ta pluss on mega palju ruumi. Aiajupike on, kus lapsed mängida saaksid ja kõik saaksid oma toa ja mina isegi enda kabineti, kui isu on. Ühesõnaga MEGA ruumikas. Miinuseks on jälle see, et see vajaks minu silmis tohutult remonti ja mul tekib sellele mõeldes juba ärevushoog 
Eks need pildid ole ka sellised, et kõik kohad on asju täis ja ei kujuta isegi ette, milline see tühjalt oleks. Aga noh, ruum + linnalähedus + õuejupike + garaaž…
Aga noh, ausalt MA EI TEA! Teoorias tahaks ju küll elada suuremas kohas ja imeline oleks ju elada nn oma unistuste kodus. Samas olen ma praeguse koduga nii palju vaeva näinud ja reaalselt iga kord kui ma kodu ära koristan, siis vaatan ringi ja mõtlen, et WOW, krt niiiiiiii ilus kodu on mul ikka. Ja siis vaatad neid kuulutusi ja mõtled, et aga need pole üldse NII ilusad ja peaks jälle niii palju vaeva nägema Ma mõtlen siis neid mitteuusarendusi.
Nii et öelge teie – mis te sellest mõttest arvate. Kas ma peaks kolima? Kuhu ma peaks kolima? Mida ma peaksin kindlasti silmas pidama? Ja muidugi see ka, et kui keegi hakkab Tallinna lähiümbruses müüma maja, mis vastaks mu soovidele ja maksaks alla 353 000 euro, siis võite mulle muidugi kirjutada 
The post peaks kolima hakkama? appeared first on Mallukas.