Mul on tunne, et ma olen siin blogis kakssada korda soigunud, kuidas mul teoreetiliselt pole kohvist sooja ega külma. Kui keegi mulle tassikese pakub, siis võtan vastu loomulikult. Aga seda nalja, et viitsiks ise seda teha (kuigi see tuleb ju pmst ühest nupuvajutusest)…Lihtsalt ei viitsi. Ja olgem ausad, ega see tegelikult päris ühe nupuvajutusega tule ka. Raudpolt tahab ta kindlasti mingi 70 erineva anuma tühjendamist, katlakivieemaldust ja ube juurde. Reaalselt vahepeal on tunne, et järgmisena tuleb ekraanile kiri, et palun mudi hellalt mu vasakut ülemist kaaneäärt, siis ausalt annan sulle lõpuks kohvi ka. Ei, aitäh. Nii väga ma seda kohvi ka ei taha.
Eriti lihtsaks tegi kohvist loobumise see fakt, et ma esimesel aprillil sain kinnitust, et mul tõepoolest on väga tugev laktoositalumatus. Lausa nii hullusti, et vähemalt pooled laktoosivabad tooted ka ei sobi. Ma olen sada korda lubanud enda talumatustest rääkida, aga kogu aeg lasen ülli teid, sorri. Teen seda lähipäevil. Aga lühidalt kokku võttes, siis on mu elu lihtsalt palju lihtsam, kui ma hoian eemale ka laktoosivabast piimast ja musta kohvi ei jooks ma isegi mitte raha eest. Ewww. Seega võtsin ma vastuse, et enam mina kohvi üldse ei joo ja asi ants.
Ei olnud mul sellega ka mingisugust probleemi, sest ma ei ole iial täheldanud, et kohvi mind kuidagi üles ärataks või aitaks paremini päeva alustada. Jumala suva, kas ma joon vett, mahla, smuutit, teed, kohvi. Üks vedelik kõik. Seega elasin ma üle kuu aja vabalt edasi ja ei mõelnud isegi sellele, et tahaks kohvi. Masin kattus vaikselt tolmukihiga ja praegu on ta põhiline eesmärk mu kodus hoopis vitamiinikarbi hoiustajana. Või noh, ta peal vedeleb lihtsalt vitamiinikarp.
Seda kõike kauni päevani, kus ma ühel päeval olin vist mingisuguses hulluhoos. Tassisin tööle kaasa taimse piima ja tegin endale tassi kohvi. Tahaks siia kirjutada, et see oli elu suurim viga, aga keda ma ikka petta üritan, olen ka suuremaid vigu teinud. Aga meeldiv ei olnud ta sellegipoolest.
Nimelt on kohvil ka piimaväliselt üks nadi külg ja selleks on see, et mu ravimid ja kohvi ei käi kokku. Ma ei tea, kas see on ainult minu enda isiklik eripära, või on teistel Medikinekti kasutajatel sama pull, aga mul oli tööl terve päeva selline tunne, et nüüd on minu maine elu läbi kah. Mu käed olid jääkülmad, süda tagus ja tunne oli selline, et panen pildi kotti ära. Üks hea kolleeg pakkus kohe, et mõõdab mu vererõhku ja kuigi ma ise ei saa absull aru, mis need numbrid tähendavad, siis tema soovitas mul kardioloogi juurde minna 
Äkki keegi teist saab rohkem aru, mida need numbrid tähendavad? 
Õnneks jäin ikka elama. Kaanisin vett, proovisin läbi iivelduse midagigi süüa ja õhtuks sain enesetunde päris normaalseks. Aga võtku mind või vanapagan – mina enam seda lollust ei tee, et kohvi iial tahaksin. Kuigi ma tean, et see polnud ainult kohvi süü, aga kui mul on valida, kas ma funktsioneerin natukene rohkem nagu inimene (ravimitega), või jätan kohvi ära, siis sorri, kohvi
Kahjuks ei ole mul siinkohal nüüd mingisugust motivational lugu jagada, et oooo, enam kohvi ei joo ja kaal langes 20 kilo, näonahk on nagu vastsündinul ja juuksed kasvasid üleöö tagumikuni ja IQ tõusis viiekümne võrra. Olen paraku ikka samasugune nagu enne, ainult veidi väiksema kofeiinisisaldusega
The post kohvivaba elu appeared first on Mallukas.