Ma mõtlesin tegelikult, et ma ei kirjuta oma järjekordsest probleemist blogis, sest ma juba TEAN, mis vastukaja siit tulla võib. Sellegipoolest otsustasin ma täna, et mis seal ikka, kõik teavad ammu enivei, et ma kohutav ja vastutustundetu inimene ja selliste etteheidetega olen ma juba harjunud. Panustan hoopis sellele, et ehk on kellelgi mulle päriselt mingit kabedat nõu anda.
Mäletate, ma rääkisin teile, et Joosep kadus ära onju? Noh, ma olin loomulikult super paanikas ja ta tuli kenasti tagasi, aga mitu korda mul peale seda intsidenti kasse kahte lehte õue jooksnud on, ei oska ma enam isegi mitte öelda. Esiteks käis isa liiste paigaldamas ja neid lõikas ta parajaks mu terrassil. Ta muidugi arvas, et kõik mu kassid käivadki õues, seega oli rõduuks pool päeva pärani lahti. Loomulikult kasutasid nad kõik võimalust, et aias käia – kuid õhtuks olid toas tagasi.
Järgmisel päeval avastasin ma alles õhtul, et taaskord liistude paigaldamise ajal oli lastetoa terrassi uks lihtsalt kinni lükatud, mitte lukku pandud. Tuul oli selle lahti lükanud, kassid poole Eesti peal laiali ja mul toas surnud hiir (haha, ma kogemata kirjutasin siia esimese laksuga “surnud h**r”, seda siiski ei olnud, see oleks next level olnud…). Jällegist tulid kõik kassid lõpuks kenasti tuppa tagasi ja rahu maa peal.
Eile, kui emadepäeva puhul sööma minema hakkasime, andis Mari Martale terrassilt ta tõukeratta. Ja loomulikult ei pannud jälle ust korralikult kinni, mina üritasin samal ajal veenduda, et keegi jalatsiteta autosse ei tormaks (on juhtunud), et mütsid/sallid kaasas oleks jne, seega jälle my bad, ei pannud tähele. Ja LOOMULIKULT oli koju tulles uks pärani lahti ja viiest kassist alles konkreetselt üks. Paari tunni möödudes naasesid kolm, Priit oli ikka kadunud nagu tina tuhka.
Ausalt mul oli eile juba tunne, et no…mida ma teha saan? Öelge mulle palun, mida? Ma ju TEAN, et kassid ei või õues käia, aga kuidas ma seda neile selgeks teen, ah? Männikul elades käisid kassid õues, sest soojal ajal ja lastega ei ole lihtsalt võimalik kogu aeg veenduda, et uks on kinni ja kassid sees. Isegi üürikas elades käisid kassid soojal ajal rõdu peal, lihtsalt alla kargama ei hakanud õnneks keegi. Aga nüüd elan ma esimesel, õu on kahe sammu kaugusel ja ust kasutatakse paratamatult 200x rohkem, kui külmal ajal. Seega olen ma lihtsalt nõutu…
Tuleme nüüd tagasi eilse juurde. Käes on suur õhtu. Priitu mitte kuskil. Käisin teda korduvalt hüüdmas, aga ei keskit. Pea südaööl otsustasin veel viimast korda kutsuma minna. Tegin ukse nii palju praokile, et ainult mokad “kss-kss-kss” tegemiseks välja pista, kui sellest kuradi uksepraost pressis ennast välja Teele ja pani terrassi alla peitu.
Taaskord mina, pee taeva poole, keset hoovi terrassi alt kassi välja koukimas. 10 minutit proovisin, aga välja ta ei tulnud. Ma läksin ikka tõesti närvi lõpuks. Mida kuradit ma nendega teen, ah? Olen nii sitt inimene, et ei suuda neid sees hoida, mis lahendused mul siis on? Pean nad kõik järjest ära andma või? Kuskile kõrgemate korruste korteritesse? Tuppa ketti panema? Aknad/uksed kinni tinutama? Ma lihtsalt EI TEA.
Ronisin siis voodisse tagasi ja andsin elus alla. Midagi ma ei oska, krt küll. Olin just magama jäämas, kui kuulsin akna taga kraapimist. Seal ei olnud keegi muu, kui Priit ise. Teele oli ainult pea terrassi alt välja pistnud ja vahtis mind sellise näoga, nagu näeks mind esimest korda elus. Tavai. Priit sisse, mina jälle poolpaljalt aeda kassi kinni nabima. Palun veelkord vabandust kõikide naabrite ees, kes juhtusid aknast välja vaatama. Lõpuks, tänu jeesuse abile, sain ma Teele ka kätte ja astusin rahulolevalt tuppa, kass kaenlas…Ainult selleks, et näha, kuidas Hella mu jala vahelt õue lupsas.
Hommikul naases siiski ka Hella, seega praegu on hetkeseisuga kodus viis kassi. Kauaks, seda ei tea vist vanajumal ise ka. Ma ausalt saan varsti juba insuldi, kui jälle keegi õue lipsab. See on nagu mingi pandora laegas, mis avatud on, sest alguses ei julenud keegi oma nina välja pista. Nüüd on nad seda kõik teha saanud (v.a Paula, tema on alati viisakalt toas ja kardab isegi avatud ust) ja nüüd on nende elu eesmärk õue saada. Minu tahtmine ei loe neile konkreetselt mitte essugi. Vähemalt nii palju olen ma õnneks aru saanud, et nad ikka mäletavad, kus nad elavad ja on SIIANI alati tagasi tulnud. Aga no jätkusuutlik see ei tundu.
Nii et olge lahked, võite rahus kirjutada, kui sitt loomapidaja ma olen. Tõstan käed ja ütlen, et ma tean. Rohkem hindaksin siiski mingisugust konkreetset nõu, mis mind ehk aidata saaks? Kuidas te oma kasse sees hoiate, kes esimesel elavad? Eriti need, kellel kohe ukse ja akna taga hoov on, kuhu kassidel eriti mugav lupsata on? Palun aidake, ausalt ka. Ma saan varsti muidu närvivapustuse.
The post appppii jeesus, ma ei oska enam appeared first on Mallukas.