Käisime Martaga silmaarsti juures ära ja nüüd on sellised lood, et määramata ajaks peab Marta iga päev kandma silmakleepsu nagu väike piraat. Selguski, et ta näeb parema silmaga väga hästi, aga vasaku silma lihased on nõrgad. Tehti päris mitu testi ka, aga noh, Marta alles nii väike, et tema sõnades ei saa kindel olla. No näiteks, et kui pani need prillid ette, kus üks klaas on roheline ja teine punane, et kas ta näeb veel risti ringi sees. Ma ei oska seletada, aga noh…ühesõnaga, et talle ei saa neid teste 100% täpsusega veel teha. Seega jääb üle see variant, et kannab nüüd jupp aega oma silmakleepsukest.
Marta ise on olukorraga kenasti leppinud. Kohe arsti juures sai esimese kleepsu peale ja ta ise paistis väga rahul olevat, et tema teeb silmale trenni. See nädal peab tunnikese päevas kandma, edaspidi 3 tundi päevas. Ise pole ta kleepsu ära kiskunud, pole ka kurtnud, et ei meeldiks, seega loeme selle õnnestunud ürituseks. Vähemalt siiani 
Hetkel ostsin talle apteegist need tavalised, pruunid, silmakleepsud, aga nüüd tellisin talle netist ilusamaid juurde. No ikka südamete, liblikate ja printsessilossidega, et tal uhkem olla oleks.
Ma ütlen ausalt, et mul endal oli tast küll alguses kahju, sest ega ma ise ka õnnelik poleks, kui ma näeks ühe silmaga halvemini ja siis see tervem sootuks kinni kaetakse, aga kuna Marta ei paistnud väga kurb olevat, siis sain ise ka suhteliselt kiiresti üle. Las ta siis olla oma silmakleepsuga, kui see tal nägemise korda teha aitab.
Literally suutsin eile selle ülaloleva jupikese kirjutada, kui jõud otsa rauges ja pidin kirjutamise pooleli jätma. Ei mäletagi, kas mul elus on üldse nii olnud, et poole postituse pealt tunnen, et ei, ei saa lõpuni teha See on see töö inimese elu. Hommikul ärkan mega vara, päev läbi toimetan mingeid asju teha, siis torman lasteaeda, siis koju, lastele süüa vaja teha ja pmst ongi juba uneaeg käes. Õnneks on mul aegasid, kus lapsed Kardo juures ja siis ei tundu jälle üldse kiire olevat. Mis on ka vist loogiline, sest kui lapsed on minuga, läheb mul tööle sõitmiseks 45 minutit ja kui lapsed on Kardoga, siis 12 minutit.
Lisaks ei ole mul nagu probleemi sellega, et ennast hommikul riidesse panna ja korda klanida. Kolme lapsega on hommikud veits kaootilisemad. Umbes nagu täna. Algas kõik imeliselt, sest lapsed magasid kenasti juba umbes üheksast, mina jäin ka millalgi peale kümmet magama.
Esimest korda ärkasin kell viis selle peale, et mulle tundus, et keegi meesterahvas hüüab mu elutoas “Hallooo?”. Mu esimene mõte oli, et issand, töömees tuli ja ma magasin sisse vms. Siis sain aru, et mul EI käi praegu vannitoa remont ja mingisugust töömeest mu kodus olla ei tohiks. Seda enam, et kell oli viis hommikul. Korraks mõtlesin elutuppa vaatama minna, et mis krdi hääl see oli, aga siis meenus, et igas õudusfilmis saab keegi surma just selle pärast, et tal igasuguste kahtlaste helide peale vaja kohe vahtima minna. Seega keerasin teise külje ja ärkasin tsutt peale kuut.
Lapsed muidugi magasid, ma käisin rahulikult pesus ja sättisin ennast valmis. Aega tundus olevat maa ja ilm. Ükshaaval hakkasid lapsed ka ennast üles ajama, ehk siis sain neid ka riidesse panna ja veits neile süüa ka anda, samal ajal kui nad multikaid vaatasid. Ja siis lampi oli kell 7.45 (ma pean 8 uksest väljas olema), Lende oli just silmad lahti teinud. Marta avastas, et ta riided ei sobi ja nõudis uut kleiti, Mari ei leidnud oma telefoni, kassid ajasid vaasi ümber ja mina ei mäletanud, kus mu autovõtmed on.
7.58 olin ma siiski sealmaal, et kõik olid enam-vähem heakskiidetud riietes, asjad leitud, kui järgmiseks olid müstiliselt kadunud Lende jalanõud. Täiesti absurd, sest millegagi pidi ta ju eile lasteaiast koju tulema, aga vot, ei ole. Suure surmaga sain talle kummikud peale parseldatud ja saime liikuma.
Nii palju siis rahulikust hommikust Ma ei kujuta ette, mis kell ma pean hakkama magama minema ja mis kell ärkama, et me üks hommik saaks normaalselt ka kodust välja, selle asemel, et need viimased minutid täielik error oleks. Ma ei saa hakata ju kell 9 magama minema. Juba kell 10 tundun endale nagu penskar .
Ps! Avapildil ühe teise hommikukaose tulemus. Lapsed jooksid enne mind autoni, Marta tõmbas autoukse lahti ja suutis ära mõlkida naabri auto. #blessed
The post Marta silmad ja hommikused kaosed appeared first on Mallukas.