Lubasin teile ammu Marta silmadest rääkida, seega teen selle lõpuks ära. Peale seda, kui lasteaiast öeldi, et Marta kuidagi “imelikult vaatab”, panime aja optomeristi juurde Nägemisuuringute kliinikusse. Sõbranna ütles, et ta on seal lastega käinud ja olla super tore koht. Ta ei eksinud, sest Martal sai kõik ilusasti üle vaadatud. Marta on üldiselt selline tegelane, kes võib huupi otsustada, et tema lihtsalt ei taha. Ja kui tema ei taha, siis ta ei tee ka. Aga seal olid kõik aparaadid ja värgid hästi lapsesõbralikud ja huvitavad, seega saime pmst kõik tehtud.
Ma ütlen põhimõtteliselt kõik, sest meil paluti siiski tagasi tulla, et talle saaks ka lisauuringuid teha. Selliseid, kus pannakse tilgad silma ja vaadatakse erinevate aparaatidega. Seda seetõttu, et kui Marta kahe silmaga koos vaatab, näeb ta täiesti eakohaselt. Aga vasaku silmaga ikka miskit häda oli, mida oli vaja rohkem uurida. Ootasime siis jupp aega silmaarsti vastuvõttu, kuni lõpuks aja saime ja kohale läksime.
Olin seekord veel rohkem skeptiline, sest okei, vaadata võis ta lasta küll, aga et miskit silma tilgutada jne? Tundus ebausutav. Aga kae nalja, Marta oli jälle super vastutulekik ja lasi endaga kõike teha, mida toredad tädid palusid. Meil läks seal kokku kaks tundi, mille jooksul saime teada…et peame uuesti silmaarsti juurde minema. Ega ma ju ise arst ei ole ja täpselt ka aru saanud, aga ühesõnaga on tal vasku silma närvi halvatus(?) ja seetõttu näeb ta ühe silmaga kuidagi kahtlaselt/topelt. Kui ta aga pea küljele keerab, näeb hästi. Selle pärast ta seda imelikku kõõritamist vahepeal teebki.
Arst ütles, et tema veel 100% diagnoosi panna ei saa, seetõttu ongi vaja tagasi minna, et siis veel paremate aparaatidega täpsem uuring teha. Aga ta oli endas siiski päris kindel ja ütles, et kui see nii on, siis ongi kaks varianti. Kas silmaoperatsioon või prillid.
Ma ette väga muretseda ei viitsi, eks on mis on ja arstid teavad enivei, mis lõpuks paremini aitab. Aga tore ikka teada, et lahendus olemas on ja ta selle probleemiga täiskasvanuikka ei lähe. Selle pärast ongi see 3-aasta silmakontroll oluline – nii väiksed ei oska ju super hästi sõnastada või arugi saada, mis moodi tegelikult nägema peaks. Nii et kellel veel käimata, siis pange aeg kirja ja tehke igaks juhuks ära. Nägemisuuringute kliinikus on see 30€, aga ilmselt saab perearsti saatekirjaga kuskil odavamalt või tasuta kah.
Ja jälle oli mu lugejatel õigus, kes mulle ennegi kirjutanud olid, et äkki Marta silmadega miskit häda on. Ise kogu aeg lapsega aega veetes ei hakkagi nii väga neid “kiikse” märkama ja harjud nendega sootuks ära. Nii et tänud teile. Homme on siis Marta teine arstiaeg ja eks ma saan siis täpsemalt rääkida, et mis viga oli ja mis me selle suhtes ette võtame.
Tore on see, et kuna ta pole kunagi teistmoodi näinud, siis teda ennast selline asi hetke absoluutselt ei häiri. Abiks ikka! Muidugi see veits paneb mõtlema küll, et kas Marta nõustuks üldse prille kandma ja idee nii väiksele lapsele operatsiooni tegemisest tundub ka jube…Aga ei, ma ei pidanud ju ette muretsema!
The post Marta ja silmaarst appeared first on Mallukas.