Ma tahtsin tegelikult tulla siin rääkima, kuidas käisin täna lastega puupüsti rahvast täis LaSpas, nii et seal liigutadagi võimalik polnud. Noh, lapsi nii tuugalt täis, et polnud võimalik eristada isegi enda omasid. Seega panustasin ma Lende kombele haakida ennast külge mõnele emale, kellel on beebi (mida ta ka tegi), Mari oskusele ujuda (mida ta ka tegi) ja pühendasin ennast ainult Marta elus hoidmisele. Jah, aasta ema, ei vaidle isegi vastu.
Ainukene hea asi oli, et lõpuks nägin oma silmaga Liivi ära. Kus mina alles näen viimasel ajal kaasblogijaid. Või noh, kaks pea nädala jooksul on päris palju, arvestades, et ma pea iial kodust ei lahku, onju?
Ja veel tahtsin tülpinult rääkida sellest, kuidas viisin lapsed peale põgusat ujumist Wiccasse sööma, kus nad muidugi keegi oma toitu isegi ei puutunud, ainult cocat imesid endale sisse. Marta veetis pool aega WC’s, sest tal oli pissihäda, aga ei pissinud, sest “kartis halli vetsupotti”. Lende jäi üldse tooli peal magama. Lõpuks, kui Marta oli kogu oma toidu kastmega üle valanud ja seal sees jupp aega solberdanud, pakkisin tited koju ja sõitsin koju.
Siit peaks tegelikult mu postitus algama, sest mul on selline värk, et kui mu spotify playlist läbi saab, siis hakkab ta mulle oma suva järgi laule valima. Ja umbes üle ühe olid need sellised südantlõhestavad armastuslood, kus keegi on hingele jube haiget saanud ja siis kas anub teist tagasi, loodab, et ta põleb põrgus, või loodab talle parimat ta uues elus.
Ja see pani mind mõtlema. Nimelt sellele, et meil on ilmselt kõigil elus olnud inimene/kaks/kolm/mitu, kes on meie südamele hirmsal kombel haiget teinud. Ning olenevalt siis, mis astmes “leinafaasis” sa oled, või kui palju aega sellest möödas on, tegeledki sa siis aktiivselt selle inimese igatsemise, vihkamise, või mis iganes emotsiooni siia veel panna kõlbab.
Loen siin juba jupp aega ühte blogi, kus autor aastaid rääkis mehest, kes talle haiget tegi. Kirjutab sellest nii südamest ja avatult, et minusugusel inimesel tekivad kohe omad emotsioonid ja mälestused, mida südamepõhjast välja kaevata. Selle pärast mõtlesin, et ega ma teil ka niisama ei saa lasta olla, kaevaks siis teie omad ka lagedale.
Ehk siis – need inimesed, kes on teile hirmsal moel haiget teinud. Lõpetanud suhte või suhtelaadse toote ja jätnud teid ainult katkise südame või/ja haavatud egoga. Sellest on vist pääsenud ainult need vähesed, kes enda kaaslase jube varakult leidsid ja temaga siiani koos on. Muus osas tahaks ma mõelda, et ilmselt ikka kõigil mingi kokkupuude on. Kas ma eksin?
Hakkasin lihtsalt mõtlema, et kas selliseid asju oli kergem üle elada palju nooremana või vanemana? Välja mõelda ei suutnudki, sest noorena oleme me täis sellist lolli…usku? Et maailm läheb alati nii, nagu meie tahame ja armastus võidab kõike ja muu soe ila, mis igast romantilisest komöödiast vastu vahib. Aga kui sa selle esimese paugu kirja saad, oi see on valus ja raske. Olen ilmselt isegi siin blogis kirjutanud, kuidas ma omal ajal kuskil põllul põlvili maas vedelesin, loomulikult dramaatiliselt vihmasajus ja palvetasin, et välk mind maha niidaks, või suudaks ma ennast vähemalt pildituks juua, sest vaadata enda silmarõõmu teise naisega koos kudrutamas tundus lihtsalt midagi nii kohutavalt hullu, et…ütleme nii, et südame kärisemist oli kuulda ilmselt mandrilegi. Täpsustuseks, me olime tookord Saaremaal.
Teiste ette tagasi minnes (kui põllul vedeleda juba imelik hakkas) manasin ma endale muidugi ette kõige tsillima näo maailmas ja tegelesin aktiivsemalt selle surnuks joomise plaaniga. Surnuks ma ennast ilmselgelt ei joonud, sest noh…. siin ma olen ja neid ridu kirjutan. Ja täiesti ausalt ma ütlen, et ma ei mäleta praeguseks hetkeks selle venna nägu ka mitte. Küll aga ma mäletan, kuidas järgmine päev koju saamiseks oli ainuke võimalus minna tagasi Tallinna tema ja selle teise neiuga. Ütleme nii, et… tunne, mida mäletada 
Ja see juba naljalt ei unune, isegi kui nägu ei tea, ega mäleta. Reaalselt ma arvan, et ta võiks mulle tänaval vastu kõndida ja mul poleks õrna aimu ka. Aga ometi on kuskil mingi näotu tüüp, kes esimest korda elus väikse Mallu südame murdis.
Mäletasin, et mul peaks kuskil veel olema pilt sellelt ürituselt. Näete, selline ma olin. Murtud südamega, nooruke ja sile (kui ma väga mööda ei pane, siis olin 20 või 21). No kuidas võis olla, et üks meesterahvas sellist tatti endale ei tahtnud? 
Ja minu meelest see südame murdmine saab alati tulla ainult ühest asjast. Nimelt ühele osapooltest tundub, et kõik on imeline. Huumor klapib, jututeemasid on alati jalaga segada ja üldse, noh, kõik on imeline. Ilutulestik ja sädemed ja muu selline. Kummalisel kombel juhtub aga mõnikord nii, et need kaks inimest võivad küll samas loos olla, aga mõlemad näevad seda hoopis teisiti. Ja ilmselt see teebki haiget – et halloo, vaata palun kui imelised me oleme mina olen. Kuidas sa seda ei näe? Ja sellest loobuda suudad?
Aga suudetakse. Ja teine jääb oma katise egoga kuskile kügelema ja mõtlema neid tüüpilisi asju, et aga kui ma oleksin see tookord teisiti käitunud ja mitte esimesena kirjutanud ja see üks kord mitte SEDA öelnud ja muu mõttemäng, mis sind öid järjest üleval hoiab. Kuigi tegelikult sa tead ise ka, et mängi sa ükskõik mis mängu – keksust kuni kuradi kabeni välja. Kui inimene sind ei taha, siis sundida ei saa. Lihtsalt ise saad tsutt haiget ja elad edasi.
Ainuke miinus selle elu jooksul vist ongi see, et mida kauem elad ja rohkem suhtled, siis rohkem on tõenäosust selliseid kogemusi enda elus saada. Ja ega nad kergemaks ei lähe. Sest mida vanem sa oled, seda skeptilisemalt suhtud sa nagunii igasse vastassoost isiksusse, sest ai sa juba tead, mida need raisad südamele teha oskavad. Enam sa sinna lõksu ei lange!
Kuid lõksud leiavad meid mõnikord ikka üles. Tähendab, mõnikord sa vaatad lõksu, katsud näpuga, et veenduda ikka, kas on lõks ja siis astud sinna ise suurima heameelega, mütaki, sisse. Öeldakse, et elu õpetab, aga kas ta siis õpetab, seda ma ei tea.
Inimene vist on juba kord selline lootusrikas? Et kui sulle vaadatakse otsa ja öeldakse, et nad pole kunagi nii ilusaid silmi näinud. Ei, ei, vabandage, nad pole kunagi üldse kedagi teiesugust kohanud! Ja teil ei ole kunagi koos ühtegi igavat hetke ja iga teise mõtte peale saad sa hüüatada, et issand jumal, ma just mõtlesin täpselt sama asja! Ja te naerate koos, kuni enam ei suuda hingata. Ning taipate, et teil on täpselt samad lapsepõlved ja mälestused ja ideed tulevikust. Lähme lausa nii kaugele, et teile õhatakse, et ollakse lausa armunud (ja no kuidas sa siis ei ole, säärasesse hurmavasse kaunitari, nagu meie juba kord siin blogis kõik koos oleme).
Aga siis öeldakse sekund hiljem siirate silmadega, et issand jumal, ma mõtlesin seda kõike sada protsenti ikka sõbra mõttes, my bad, sa said vist valesti aru. No ja siis ei olegi midagi muud, kui kraabid oma murtud südametükke kuskilt autopesulatest ja majaesistest ja kivide vahelt kokku. Tegeled aktiivselt vihkamise, siis andestamise, siis uuesti vihkamise ja lõpuks unustamisega. Võib-olla ainult paar korda purskud kuskil kassajärjekorras nutma, või pead kuskil maanteel ohutuledega peatuma, sest pisarad voolavad sellisel tempol, et mitte maad ega mütsi ei näe. Lõputuna tunduv pigistus südames ja tunne, et see ei saa iial otsa.
Kuid nii on see siiski alati, et saab. Lõpuks ei mäleta enam nägugi. Ma tahtsin öelda nime, ega nägu, aga nimed ikka vist üldiselt meelde jäävad, kui päris alzhaimer või mis iganes moodi seda haigust kirjutatakse, ei kimbuta. Ühesõnaga, kõik see ununeb lõpuks ära, aga vot see südamevalu emotsioon jääb meelde. Sest mul on teooria, et kui süda juba katki tehakse, siis päris 100% samasuguseks seda liimida ei saagi.
Muutudki ajas aina külmemaks. Kalkuleerivamaks. Ainult iseendaga arvestavaks bitchiks, kelle kohta viisakad inimesed mõtlevad, et kuidas selline üldse veel elus on, kui temast ainult jääkuninganna vibe’i tuleb. Aga seda keegi ei mõtle, et iga jääkuninganna on kunagi olnud loll, naiivne ja rõõmsameelne. Lihtsalt elu on korduvalt õpetanud, et ära see ei tasu. Ainult haiget saad rohkem. Või noh, haiget saad nagunii, aga külma ja kalki inimest teeseldes ei saa vähemalt teised aru, kuidas sa jälle oma murtud südamega kuskil niutsud. Lakud ise oma haava ja teistele ütled üleolevalt, et issand jumal, nagu mind absulll huvitaks!
Peaks vist tänulik olema, et mu elus neid suhteid ja suhtelaadseid tooteid nii vähe on olnud, sest ma olen veel sedakorda eriline eksemplar, et ma suudan lausa igaühest neist midagi sellist välja imeda, mis mind jupikese haaval rohkem katki teinud on. Isegi nendest, mis olid tegelikult ilusad, head ja neutraalsed. Oleks neid nüüd viis-kuus tükki rohkem, kirjutaksin ma neid ridu kuskil psühhiaatriakliinikus rahustite mõju all. Nii et hoiatus- päris normaalne ma ei ole ja soovitan endast kauge kaarega mööda käia.
Meestele meeldib öelda küll, et naised on hullud, aga ise paistavad ära unustavat, et nemad meid hulluks ajanud on. Või noh, ma ei tea. Võib-olla meeldib mulle lihtsalt teisi rohkem süüdistada, kui iseennast, kes mind hullu ikka teab.
Aga mis ma siin ikka ennast üksi “paljaks koorin”. Siin hea anonüümne rääkida kah, öelge välja, kes teile elus kõige rohkem haiget on teinud ja mis faasis hetkel olete? Et kas ta võiks põrgus põleda, või soovite head? Haha, või siis see variant tiktokist, et “i wish you well…IN HELL!”
Mul tegelikult selle teema üle veel sada lehekülge leelotada, aga ma olen enam kui kindel, et pooled ei viitsi seda heietuski lõpuni lugeda, las siis jääb midagi teiseks korraks kah.
The post i wish you well…in hell! appeared first on Mallukas.