Kas teil on ka nii, et kui kodu ei ole 100% korras, siis tahaks lihtsalt…minema minna? Sellega on jälle mitu aga, sest esiteks ei ole mul suurt kuskile otseselt minna ja teiseks tahaks ma, et kui ma kuskilt tulen, siis oleks kodu korras. Muidugi oleks kena, kui kodu vahepeal isepuhastuks, aga seda ta mul kahjuks ei oska.
Mõnikord käib mul ka Anhel puhastus koristamas ja need on ilusad päevad. Taipaks ma siis ometi seda nii ajastada, et nad käiksid näiteks siis, kui lapsed on just Kardo juurde läinud, oleks ka kena. Viimane kord käisid eelmisel esmaspäeval, õhtul kella 4 paiku tõin lapsed ja kella kuueks oli korter oma tavapärase kaosekihi all.
Mulle tegelikult meeldib täitsa koristada. Aga seda kahjuks harvemini, kui ma ise sooviks, et kodu korras oleks. Mul on nimelt selline imelik kiiks, et kui ma juba teen, siis teen täie raha eest. Ehk siis ma võin kõik kenasti kraamida, nõud pesta, pesu pesema panna, põrandad pühkida ja peeglid pesta, aga kui ma tean, et mu magamistoa kapp on ikka sassis, siis võtab see kogu rõõmu ära. Ja see pagana kapimajandus on mul pinnuks silmas juba tükimat aega.
Isegi kui aeg-ajalt paar sahtlit korda saan, siis vaikselt lähevad nad jälle sassi ja motivatsiooni seda kõike uuesti teha ei tule pikka aega. See on see vana hea ATH, lihtsalt rutiinsed tegevused on mõnikord nii üle jõu käivad, et lihtsam on mitte alustada. Näiteks praegu ilmselt peale vaadates võiks öelda, et mu kodu on semi korras, aga mina tean, et lastetoakapis on kaos. Puhtad riided tahavad kappidesse saamist. Minu magamistoa kapp ja kummut, need on üldse üks õuduste allee ja ega selle suhtes enne muudatust ei tule, kui saabub see õnnis päev, kus ma lampi tunnen tahet koristada.
Peakski iseendaga kokkuleppe tegema, et kui järgmine kord koristajad ära käivad, siis vannun endale pühalikult vähemalt ühe neist kummutitest ära sorteerida. Ehk midagi enda magamistoast, sest lastetoas ei kavatse ma enne lillegi liigutada, kui ma need laste eraldi nurgad valmis saan ja nende mõlema riided kenasti eraldi kummutitesse sorteerin nagu mees muiste.
Aga muud ei tahtnudki öelda. Lihtsalt seda, et olenemata sellest, et ma võin olla laisk nagu lohe ja asju pilla-palla jätta, siis tegelikult tahaksin ma lihtsalt iga päev puhtas kodus olla. Mõnikord lähen oma koristamisega lausa nii manikaalseks, et mul tekib tunne, et ma soovin saavutada tulemust, nagu keegi siin korteris ei elakski. Näiteks alles hiljaaegu lubasin iseendal oma sirgendaja kapi peale panna, sest esiteks peab teda laadima ja teiseks on suht ebamugav teda sahtlist kogu aeg võtta. Aga vot kapil tundus ta kuidagi… korratu noh. Igatahes ühel kaunil päeval ütlesin endale, et keda see üldse õige huvitab, kas on ilusam, kui see vaene sirgendaja on kapil või mitte. Kes mu vannituba ikka nii väga uurib ja kui uuribki, siis ilmselt ta isegi ei mõtle sellele.
Lõpetuseks mõte, mida kuulsin tiktokist. Et siis meil on harjumus koristada enne kui keegi külla tuleb, sest me tahame oma külalistele luua illusiooni, et me elame alati korras kodudes, sest me oleme alati teistele külla minnes näinud, et ka teistel on piinlikult korras kodud. Noh, mida nad enne loomulikult sinu saabumise jaoks koristanud on, et nad seda arvaks 
Okei, kindlasti on ka neid, kelle kodu ongi alati korras, aga… mina nende hulka ei kuulu. On kas väga korras, või väga sassis.
Ma tegelikult ei ole ise väga seda tüüpi, et kui keegi külla tuleb, et siis viitsiksin iga kord megalt koristada. On mu sõbrannad näinud mu kodu sassis ja vähem sassis olekus. Kuigi seda ma pean küll tunnistama, et sellest ajast, kui mul oma kodu on, koristan ma sootuks rohkem kui iial varem. Männikul elades näiteks tekkis see tunne, et noh, teine võiks ju nagu ka. Ja siis me mõlemad istusime seal seapesas ja mõtlesime, et küllap teine ehk koristab. Üksi elamise rõõmud. Kui ise ei tee, siis ega keegi teine seda ka tegema ei tule. V.a need päevad, kui Anhel puhastus käib
Avapildil see õnnetu sirgendaja, mida ma miskipärast sinna kapile panna ei söandanud.
The post kodust ja koristamisest appeared first on Mallukas.