Ma lugesin täna ühte kommentaari oma diivanipostituse alt ja see kommentaar ei lähe mu peast lihtsalt enam ära. Nimelt oli ta selline:
Esiteks tahan ma mainida, et ma saan aru kommentaari kirjutanud inimesest, sest ilmselgelt on need kaadrid teda tõsiselt häirinud/ärritanud/masendanud. Teiseks tahaksin ma öelda, et mind ka. Ma ei tea, kas on veel kedagi, kes neid näinud pole, aga kui veel ei ole, siis tehke endale teene ja palun ärge vaadake.
Mitte selle pärast, et sõjakoledusi peaks maha vaikima. Ma saan aru, et sellest tulebki juttu teha ja mitte lasta muutuda mingisuguseks rõvedaks tavalisuseks, mis kuskil Ukrainas toimub, aga…Huh, ma ei oska vist oma sõnu praegu peas isegi lauseteks muuta.
Ma nägin neid pilte. Korduvalt. Uudistes, mitmes instagrami storys, igal pool. Ma nägin neid ja ma näen neid siiamaani iga päev mitu korda oma peas. Ma võin istuda ja rauhumeeli telekat vaadata, kui äkki on mul jälle silme ees see pilt elututest kehades, kelle otsas on kolmeaastane vägistatud tüdruk. Ma näen pilti, kuidas autod, mille peale on kirjutatud suurelt LAPSED, on puruks tulistatud, nii et klaasidki veel verised. Ma näen pilte, kus emad kirjutavad oma väikelaste kehadele igaks juhuks nende andmeid, kui nad peaksid surma/vigastatud saama. Uskuge mind, ma NÄEN NEID. Ma võiks lausa öelda, et ma mitte ainult ei näe, vaid ma tunnen ka.
Ma tunnen hirmu, paanikat, viha, õudust, kurbust. Ma tunnen seda kõike. Aga mis kõige lõpuks alles jääb, on ahastus. Ma ei suuda enam mõelda, mida need inimesed tunnevad, sest ma ei suuda seda oma sees kanda. Ma ei taha jagada neid pilte, sest ma arvan, et kõik on neid juba näinud ja nad tunnevad täpselt sama.
Ausalt, isegi selle kõige kirjutamine praegu ajab natukene nutma, sest ma ei taha, et maailmas keegi peaks selliseid asju läbi elama. Ja see on kohutav, et nad peavad. Ning paratamatult hakkan ma kohe mõtlema, et mida MINA siis tunneks, mida ma teeks. Järgi jääb ahastus, õud, hirm, paanika, viha.
Ma ei taha, seda tunnet enda sisse. Ja ma ei mõtle seda selle all nüüd ka nii, et ah suva, ärme enam räägi, las olla. Muidugi mitte. Aga ma tunnen, et mina hetkel enam ei jõua. Ma niigi ääri-veeri ronisin kuskilt august välja ja iga selline mõte kisub mind sinna tagasi. Sest ma ei oska aidata. Ma ei saa aidata.
Kas see, kui mina ka neid pilte jagaks, kas see oleks vajalik? Kui te ütlete, et jah on, sest paljud äkki pole näinud ja see muudaks kuidagi seda olukorda. Okei, ma jagaks. Aga ma tegelikult tunnen ennast nii kasutuna. Mitte miski, mida ma teeksin, ei aita seda olukorda. Jah, ma olen annetanud raha, pakkunud välja ka ajutist peatumispaika, jaganud üleskutseid, otsinud põgenikele asju. Kuid see, mis seal toimub, ma ei saa lõpetada. Lihtsalt ei saa ega oska.
Kas see tähendab siis seda, et ma ei või enam midagi teha? Ei või mõelda oma kodust, teha tööd, panna oma mõtteid kuskile mujale? Sest ausalt, ma pigem mõtlen oma uuest diivanist, kui jälle sellest väiksest surnud ja vägistatud tüdrukust oma surnud perekonna otsas kuhja visatuna. Palun andke andeks, ma ei suuda.
Ka need, kes ütlesid mulle, et tere tore, kui homme tuleb sõda, siis kas sa ikka veel muretsed oma diivani üle, siis ei, ei muretse. Ilmselt siis on meil kõigil miljon muud mure enne. Aga kas ma pean juba praegu neid ette kaasas kandma? Sest nagu öeldud, ma ei suuda.
Ja kui see teeb mind vastutustundetuks ja ignorantseks influenceriks, kes oma “võimu ei kasuta”, siis ma ei teagi, mida öelda. Sest kui ma suudaks päriselt midagigi teha, ma teeks. Aga praegu… ma lihtsalt proovin edasi elada. Kuni antakse, või nii.
Aga need pildid. Need elavad mu peas ikka igapäevaselt edasi. Ka siis, kui ma nendest ei räägi. Lihtsalt võtan oma tiburullid tugevamini kaissu ja sunnin ennast muudele mõtetele. Lihtsalt nii on.
The post ma ausalt ei suuda ega taha appeared first on Mallukas.