Ma olen nüüd jupp aega kadunud olnud ja täna trennist koju sõites tundsin sellist motivatsioonipuhangut kõigest rääkida. Kuna aga KÕIGEST rääkimine võtaks vist sada erinevat blogiposti, siis sedapuhku hoopis üks kiire kokkuvõte:
Käisime Mariga psühholoogi juures ja saime sealt hea idee – ujumistrenn Marile. Ma sellest psühholoogikülastusest kirjutan teinekord parooli all. Mitte et seal midagi hullu oleks, aga lihtsalt ta juba nii suur tüdruk, et pole vaja, et tema privaatsed tunded kuskil ema blogis avalikult ripuvad 
Mida ma aga soovitada tahan, on see koht, kus me käisime. Nagu ikka keegi teist soovitas mulle, aga Tallinna Perekeskus oli tõesti hea soovitus. Psühholoog oli väga tore, rahulik, oskas Mariga suhelda ja noh, minuga ka. Lisaks kõigele tundus mulle, et see oli täiesti tasuta? Ma võin muidugi valetada ja ma ehk jooksin ise tasumata minema, aga seal ei küsinud keegi raha ja meilile ka arvet pole tulnud. Jumal siis teab? Lisaks saime aja üli kiiresti (nädala jooksul). Seega, kellel lapsega mingi mure Tallinnas, siis seal hää koht!
Sellega meenub mulle, et me panime Marile uue aja ka, aga ma olen suht kindel, et ma unustasin selle juba kahjuks ära*. Krt see on see, kui kohe kalendrisse ei pane, peast lännu. Umbes nagu siis, kui Martaga silmaarstil käisin ja nad andsid mulle seal paberi, mis mai lõpus uuele arstile kaasa võtta. Literally loetud tunnid hiljem hakkasin Pillele paberit näitama, et haha mõtle, nad arvasid, et ma suudan seda maikuuni alles hoida ja mitte ära kaotada. Aga paberit ma Pillele näidata ei saanud, sest… Olin selle juba ära kaotanud. Aitäh, ATH. Üli mõnus ja kasulik!
Aga ma tegelt tahtsin hoopis seda öelda, et täna on Maril esimene ujumistrenn ja ta on pehmelt öeldes VÄGA põnevil. Ma ise tean, et ta oskab ujuda nagu vana mees, aga tund eratreeneriga korra nädalas ilmselt ei jookse ka mööda külge maha. Olla psühholoogi sõnul talle heaks teraapiaks ja noh, trenni suhtes on ka ujumine hea asi. Ma olen suht kindel, et Mari oskab minust paremini ujuda, kuigi ma käisin terve põhikooli iga nädal ujumistundides (v.a need korrad, kui ma neist poppi tegin, mis oli pmst iga kord).
Räägime kiirelt minust ka – toidutalumatuse testist teen pikema posti once again, aga pmst on tulemus see, et kui ma EI muuda oma toitumist, siis terendavad mul ees täitsa perrses sooleprobleemid. Kuna ma neid aga ei taha, siis lubasin pühalikult kuu aega gluteeni- ja laktoosivaba olla. Mõtlesin, et ah, asi see mitte makaroni süüa ja piima juua on – kui tihti ma seda ikka teen. Tänaseks olen aru saanud, et pmst KÕIGES on gluteeni ja laktoosi ja ma juba soovin ennast mõrvata…
Väga arusaamatuks jääb ka see jutt, et need talumatused on moevärk, mida inimesed teevad, et noh…moodne olla. Jeesus küll, kes tahaks vabatahtlikult pmst mitte midagi süüa saada? Lähed välja ja ainuke valik on…jupp porgandit. Wohhoo, saan nii popp olla! Mina igatahes oleks hea meelega mittemoodne, aga kuna soolipidi lekkima ei taha hakata, siis üritan vastu pidada 
Also! Ma olen siin käinud 3-4x nädalas trennis. Nii jõusaalis kui EMS-is kui ka LPG massaažis. Mu menüüst on välistatud kõik pastalised ja saiad ja Coca Zerod jne. Arvake, mis selle tulemus on? IGA KORD, KUI MA KAALULE ASTUN, OLEN JUURDE VÕTNUD! Ma ausalt ei tea, mis krdi lõks see on, aga võiks öelda, et veits vähe motiveeriv, kui täiega pushid ennast ja oled närvis, sest midagi süüa ei saa ja siis aina paisud. Tänks, jumal.
Samal ajal mu sõbranna lebab iga päev kodus voodis, heegeldab ja kaal langeb. Ei teagi nüüd, kas peaks heegeldamise meelde tuletama või edasi kütma ja lootma, et ma ühel hetkel 200-kilone ei ole. Aga ma panuseid ei paneks. Ilmselt olen.
*Kirjutasin sinna, et teada saada, millal see aeg oli, mille ma ära unustasin ja sain teada, et see on hoopis 20.04 JA ma olen selle endale kenasti kalendrisse ka pannud. Ütleme nii, et ei ole selle ajuga head lood
Aga ma ei jõua enam siin soiguda. Varsti tulen ja räägin kõigest lähemalt. Muidu siin praegu räme pudru ja kapsad, aga noh, väikse kokkuvõtte suutsin ehk teha. Oleme siin kogu perega kõik sassis – kellel silmad ei tööta ja vajavad ehk oppi, kellel annavad sooled alla ja kes vajab psühholoogi Perekond Treimannid to the win! Ainult Lende on see meie pere terve inimene. Või kas on, sest ta kõvade helide pelgamine on läinud sinna tasemele, et ta ei julgenud lehmavasikate juurde sisse astuda, sest need tegid liiga kõvasti “muu”.
PS! Päisepildi tegi Marta minu kaameraga ja ma pean ütlema, et mulle meeldib see pildike. Poolpimeda kohta on tal hea silm
The post tere tereee appeared first on Mallukas.