Ma olen päev läbi nii tuim olnud, kuigi tuim olemiseks oli kohutavalt kehv päev – käisime terve päeva pikkusel paadireisil, millele järgnes kose kaemine ja seejärel mitmetunnine üüratu turu külastus. Ma istusin terve aja nii emotsioonitult, et nägin välja, nagu külastasin ma mingi kauge sugulase igavat matust.
Kurb on, aga no küllap läheb üle. Varsti olen samasugune nagu alati. Elu on lihtsalt selline, et kui juba Elu24 kirjutab, et sa tutti välgutad väljamaal, siis võid kindel olla, et tekib igasugust muud jama ka, mis tuju lihtsalt nii nulli viib ja südame raskeks teeb. Vähemalt saan nüüd edaspidi nii teha:
Kleit: Paavli kaltsukas
Jalanud: Javer.ee
Nägu: nutetud
Prillid: sahtlist leitud
Trussikud: jalas
Paadireisi ajal otsustasin oma masendust süvendada ja lugesin sellist raamatut nagu “Orjatar”, mis rääkis sellest, kuidas 90date lõpus Nuubias väikest tüdrukut noaga ümber lõigati ja kuidas ta seejärel rööviti, vägistati ja orjaks müüdi. See muuseas tõestisündinud lugu ja ta pääses vabadusse 11. september aastal 2000! Väga haige, et sellised asjad siin ilmas toimuvad. VÄGA HAIGE!
Kui raamat läbi sai, jõudsimegi randa, kus vesi oli umbes 25 kraadi. Ma muidugi oma suure masendusega ujuma minna ei tahtnud, korjasin kive, nagu mingi tross. “Mallu, kas sa korjad kive nagu väike laps?” naeris Kardo esiti, aga pärast kui paati tagasi ronisime, hädaldas ta, et ta ei saa ju halvem olla ja valis ka endale kolme kivi nii hoolega välja, nagu see oleks vähemalt elu ja surma küsimus.
Seejärel viidi meid tagasi sadamasse, kust hakkas sõit kose poole. Endiselt olin ma laibamatja moega ja esimene naeratus mu näole tuli alles siis, kui ma sain väikse ahviga pilti teha. Naeratus püsis mu näol täpselt selle hetkeni, kuni ma avastasin pärast pildistamist, et AHVI SABA OLI KÜLJEST REBITUD ja kui ma selle kohta küsisin, vastati mulle “This is normal, lady!”.
Ei, see ei olnud normal. Ja see kuradi kosk oli ka igav.
Kosk ja vigane ahv vahitud ja üles pildistatud, sõidutati meid kenasti suurele turule, kust me ostsime jälle igasugust tavaari ja kingitusi. Kõige lahedam kingitus oli vast vilkuvad tossud Marile, mis on küll numbrike-kaks suured, aga küllap ta neid kevadel kanda saab nii et vähe pole.
Veel ostsin endale tuppa nosimiseks värskeid viigimarju, hurmaasid, viinamarju ja pähkleid. Mitte, et me siin ööd-päevad läbi süüa ei saaks, aga tundus natukene mõnusam asi, mida näksida sarju vaadates, kui Haribo kummikommid, mida meil siin hotellipoes suures valikus müüakse. Arvestades muidugi fakti, et kui ma täna vee ääres olin, hakkas kamp inimesi mind vee poole lohistama, ajades mind segi hariliku kaldale uhutud sinivaalaga.
Igatahes ma olen täiesti LÄBI, ma tahan koju, ma ei taha, et inimesed mu tutti zoomiksid, ma ei viitsi vastata 73737 kirjale: “Issand, kle ma ei saa miskipärast su salastatud postitustele ligi,” sest ma tahaks neile kõigile vastata, et NO SHIT, et sa ei saa, sest ma muutsin selle ära. Ja ei, ei ma ei anna sulle seda parooli, mis siis, et “ma käsi südamel vannun, et pole su asju edasi rääkinud,” sest vaevalt, et sa mulle ütleks, et kle ma olen see munn, kes alati su asju edasi räägib.
Seega ei, ma ei anna sulle parooli ja ärge lihtsalt küsige ka. Ma ausalt EI TAHA anda lihtsalt. Ma ei taha mitte midagi.
Kogu selle negatiivsuse lõpetuseks pilt Kardost igava kose ääres:
