Ma tahan teile lihtsalt öelda, et ma olen viimase nädala jooksul rohkem trennis käinud, kui viimase kahe kuu jooksul kokku. Täpselmalt seitsme päeva peale neli korda. Palun siinkohal mitte endale ette kujutada, et minust saab nüüd vähimalgi määral see inimene, kes räägib, et trennis käimine on tegelikult nii tore ja aeg iseendale ja muu jama, mida spordisõbrad suust välja ajama kipuvad. Sry, peate pettuma. Ma käin seal ja reaalselt vihkan iga sekundit, mis ma seal olen. Ma ei ole suurem asi enda piitsutaja ja iga kord ma lihtsalt teen neid harjutusi hambad ristis ja proovin sellega lihtsalt võimalikult kiiresti ühele poole saada. Ei mingit “naudingut treeningust”. See on sama usutav jutt, kui see, et mõni sünnitades orgasmi saab. Okei, mõni hull võib-olla naudib ja mõni saab paugu lahti sellest, kui ta väikestest aukudest neljakilosed asjad välja kukuvad, aga siin majas lood nii ei ole.
Nutan ja käin, nagu öeldakse.
Aga miks ma siis üldse sinna läksin? Teate, mul hakkas tekkima tõsine hirm, et ma suren muidu lamatistesse ära. Ma veetsin viimasel ajal nii absurdselt palju aega voodis, et ei olnud harvad need päevad, kus ma väljusin sealt ainult külmikuni või vannituppa minekuks. Ja kuigi voodis on hea, siis ma jõudsin juba lõpuks sinna punkti, kus ükski asend ei olnud enam mugav. Iga ruutmeeter kehast oli nii ära külitatud, et muud varianti, kui püsti tõusta, ma endale ette ei kujutanud. Ehk siis võtsin Liisa utsitustest kinni ja ronisin kohale.
Nagu öeldud, vastik oli. Aga vot voodis lamada oli peale seda harukordselt hea
Ehk siis selle nimel võib käia küll.
Muidugi oli sellest lebamisest kaalu ka juurde tulnud, aga ma ei tea, kas ma olen pime või olen ma endast lihtsalt nii heal arvamusel, et mulle visuaalselt küll ei tundu, et oleks nüüd suur vahe, kui ma kaalun 61 või 64,5 (mida ma täna hommikul kaalusin). Selles suhtes on mul nagu suva, teisalt tuleks vist võtta arvesse seda, et kui ma pole selle 3,5 kilo juurde hiilimist märganud, siis umbes kümne pealt paneksin ikka tähele ja siis oleks mul juba perssekellad, sest siis tunduks, et nüüd on asi liiga käest ära läinud ja parem on voodipervel oma tuplat edasi nosida. Ühesõnaga, põhjuseid käimiseks on.
31 aastat siin ilmas ja ikka ei suuda leppida sellega, et elus tuleb mõnikord teha neid asju, mis ei meeldi. Tea, kas üldse kunagi ära harjun. Aga selles suhtes pole ka vahet, et ma võin ka mitte ära harjuda ja ainult selle üle halada, ega keegi mind otseselt keelata ei saa. Ja ma TAHANGI halada, sest iga kord kui ma trennis mõne story instasse panen, siis saan jälle kirju, et oii, nii tubli oled, tahaks ka minna, aga pole motti. Vot teile ma tahangi öelda, et mis te arvate, et mul on või? Puhta segi kamminud ennast… Mul ka pole, mulle ka ei meeldi, ma ka ei taha, mu kõik lihased valutavad ja ma loodan peale iga trenni, et jeesus on nüüd halastanud ja mu lihased piisavalt vastupidavaks teinud, et normaalselt kolm kuud järjest lesida kannataks, aga tutkitki.
Üldse kui mul endal on need “leban ja söön kommi” perioodid, siis ma vihkan neid, kes sotsmeedias panevad oma jõusaalipilte ja leelotavad juurde, et “ära otsi vabandusi, lihtsalt tee seda! see on sinu enda ideaalse keha nimel! tahtejõud on da best!”. Nagu sry aga saa üle, mul on elus muud ka teha, kui mingisugust ühiskonnanormidele vastavat “ideaalset keha” taga ajada. Ma ei tunne absull, et see oleks miski, mille nimel ma peaks nüüd rämedalt tahtejõudu ja ma ei tea mida veel kuskilt välja kaevama. Ma ei ütle, et mul oleks sellle vastu midagi, kui ma homme ärkaks ja näeks välja nagu… issand, ma ei oska peast ühtegi fitti inimest välja tuua, aga see ei ole mu elus absoluutset mingi räme eesmärk. Mu enesehinnag on praeguse keharisuga ka päris okei.
Ja eriti kui ma samal ajal kassin ja teist pätsi saia naha vahele libistan, siis võivad need influkad küll oma “keha on tempel” jutuga persse kerida, sest ma võtan neid alati konkreetselt rünnakuna. Et nojah, kui sinu keha tempel on, siis mis minu oma veel siis on? Kodutute varjupaik või? 
Jumal, kui kaua ma siin soiun nüüd. Ma muud ei tahtnud tegelt ütlema tulla, et… šokki jagada teiega, et ma millegi nii ebameeldivaga tegelema hakanud olen. Kindlasti mitte ei kavatse ma teile öelda, et issand minge ka, nii hea on! Aga ma võin öelda, et kui küljed lamamisest valusad, siis SELLE vastu aitab küll, muu motivatsiooni peate õigete fitinimeste kontodelt ise üles otsima.
Täiesti muul teemal pisike sidebar siia lõppu, sest ma unustasin JÄLLE oma perekooli parooli ära ja ei viitsi seda otsida, aga väike meeldetuletus sinnapoole, et kuigi ma olen üks häbitundetu ja nahaalne inimene, siis ma samal ajal olen ikka veel influencer või…sisulooja või mis see sõna on. Et… need asjad ja teenused, mida ma saan, on koostöö. Ma tean, et see võib tunduda ebausutav, sest ma olen alles nii vähe aega selle suunamudimisega tegelenud, aga no päris ausalt ja käsi südamel (Kes midagi aru ei saa, siis minge lugege ise sealt, pmst on inimestel mure, et kuidas ma raha sain juuksuris ja muudes iluprotseduuridel käia, tahtsin nende südamevalu kiirelt natukene leevendada).
Okei, VIIMANE sidebar: ma eile hakkasin lambist Mari tuba ümber tõstma ja ta kappe koristama ja sain kaks suurt kotitäit asju, mida MTÜ garderoobile annetada, aga kuna ainult kahte kotti on nadi anda, siis ma tunnen survelt kiirelt kõik maja muud kapid ja sahtlid ka ära koristada. Sa vahi, kus on proual täna energiat
The post ebamotiveeriv trennijutt appeared first on Mallukas.