Rääkisin siin ükspäev HIV-kiirtestidest, mida üle Eesti teha sai (SIIN) ja antud postituse kommentaarid panid mind mõtlema – kas tõesti pole ennast testida vaja, kui mees/abikaasa olemas ja sekspartnereid ei vaheta? Ma alguses mõtlesin küll, et vaevalt, et ma testima oleks läinud, kui mulle seda rasedana poleks tehtud, aga praegu mõtlen, et samas… miks mitte? Kuigi ma ei arva ega usu, et Kardo mind kuskil petmas käib, siis tegelikult ega ükski petja ju seda avalikult ei kuuluta. Seega võib meist igaüks potensiaalselt haiguse saada tõepoolest kõige uskumatumast kohast – oma mehe/naise käest.
Seega jah, ma ei taha küll teile väita, et teie abikaasad ja mehed/naised teid petavad, aga noh, pagan, elus juhtub ka uskumatuimaid asju, seega ma tahan lihtsalt südamele panna, et selle pärast ei maksa testimata jätta, et ah, mul ju püsiv partner. Ühe korra võiks ju ikka seda testi vähemalt elus teha, sest HIV ei hüüa tulles.
Ja neile, kellel püsivat kaaslast pole, tahan ma südamele panna, et kasutage ikka alati kondoomi, eks? Ma tean omast kogemusest, et võib olla kuidagi… eee…imelik hakata rääkima poole amelemise pealt, et kuule, kas sul ikka kondoomi ka on. Aga rääkimata ei tasu jätta. Ja kui rääkida ei tihka, siis on kergem lihtsalt endale üks kotti visata, sest siis saad sa selle vajalikul hetkel lihtsalt kotist välja tõsta ja ei pea sellest pikka juttu tegemagi.
HIVi ei taha küll keegi saada, aga ega see soovimatu rasedus ja teised suguhaigused ka meelakkumine ole. Võib küll arvata, et no MINA ju ometi ei saa, aga seda arvavad vast kõik. Ja no mis sa pärast selle sügeleva tuti või beebiga ikka teed – ole parem targem ja kasuta kondoomi!
Öelge ausalt, kas teie olete kunagi kaitseta seksinud? Ja kas pärast testimas ennast ikka käisite?