Ma ei saa aru, kas ma olen ainuke, kes ei oska lihtsalt kuidagi käituda, olla või midagi teha. Eile koristasin lihtsalt päev läbi kodu ja mõlgutasin vaikselt mõtteid, ei kui ma peaksin KOHE lahkuma, siis mida ma kaasa võtaks? Sain aru, et 90% mu asjadest on jumala tarbetud, st mul ei ole neid eluks tarvis. Sest kui ma peaks juba pakkima hakkama, siis ilmselt võtaksin sooje riideid lastele ja endale, mingisuguseid basic ravimeid ja ilmselt selle ainsa fotoalbumi, mis mul on. Ilmselt oleks mõttekas kaasa võtta ka arvuti, kaamera, kõvakettad ja mingid hügieenivahendid. Ülejäänu on lihtsalt mingi tilu-lilu, mis mul siin on.
Nii paljud ütlevad, et mida sa loed ja jälgid neid uudiseid iga sekund, et mis see muretsemine ikka aitab. Noh, mina näiteks eile vaatasin tiktokist ühe naise videosid, kes rääkis, et kuna nad kohe Kiievist põgeneda ei taibanud, siis selleks hetkeks, kui nad seda teha tahtsid, avastasid nad, et bensukates on kilomeetrite pikkused järjekorrad. Ummikud nii suured, sest paljudel sai juba seal kütus otsa, ja lootus piiri lähedale jõuda juba nii väike, et pidasid targemaks kohapeale jääda. Kuna tal on ka väike laps, siis läksid nad poodi endale vähemalt varusid ostma, aga letid olid ka pea tühjad. Õnneks midagi nad sealt ikka said.
Minu point on selles, et BBC ajakirjanikud tegid 23. veebruaril inimestega tänaval intekaid, kus kõik ütlesid ühest suust, et nad ei karda, sest seda sõda ei tule nagunii, Venemaa ainult ähvardab ja nad ei kavatse kuskile minna. 24h hiljem oli linn nendest inimestest tühi, kes vähegi kuskile liikuma said. Kes ei saanud, on oma kodudes kinni. Veel hullem – osad ka metroojaamades ja pommivarjendites, kust hakkab varsti otsa saama vesi ja söök. Seal sünnivad isegi beebid. Aga ega kodudes ka parem pole, sest Vasylkivis plahvatas mingi…õlijaam (sry, ma ei tea, mis on oil depot eesti keeles) ja nüüd see eritab toksilisi aineid läbi õhu, nii et inimestel soovitatakse tungivalt enda aknad võimalikult kinni panna ja teipida.
Kõige haigem on see, et ma ju tean ajalootundidest, et Eesti on enne sõjas olnud. Aga ma poleks mitte kunagi uskunud ega arvanud, et meil minu eluea jooksul veel sellist ohtu isegi tulla võiks. 0% uskusin, et selline asi juhtuda saaks. Ja nüüd mõtlen, et miks ma ei või olla üks nendest, kes elab kuskil metsatukas enda kaevuga, kanakarja ja kartulimaa ja marjapõõsaste ja ahjukesega. Siis tunneksin end võibolla paar protsenti turvalisemalt, kui ma seda praegu teen.
Ausalt sry, et mu blogi pole viimased päevad muud, kui mingi paanikas hala. Ma tean, et “ei peaks muretsema enne, kui millegi üle muretseda on”, sest see on eluaeg mu moto olnud. Aga praegu ma üritan lihtsal mitte super paanikasse minna ja teen vähemalt midagigi, et endale tsutt südamerahu anda. No näiteks panen auto paagi täis ja pagassi mingi väikse kotikese basic asjadega. Selles suhtes, et kütust võiks autos nagunii olla ja see üks kott seal ka mingit olulist ruumi ei võta, et saaks nüüd asjatuks vaevaks lugeda.
Ma ausalt üritan mitte mingi loll paanikakülvaja olla, aga ma olen juba selliseks loodud ja tahan oma hirmu mingil põhjusel teiega jagada. Sest nagu öeldud, ma ei oska midagi ette võtta või teha. Mida ma teen? Lapsed tahavad spasse minna – tundub kuidagi…kohatu? Mõtle, kui “midagi juhtub” kui me näiteks kuskil Saaremaal oleme. Ma ei elaks seda vist üle. Tahaks lihtsalt kodus ennast kuskile maa alla kaevata ja selle augu sööki ja vett täis toppida ja oma lapsi kaisutada, kuni see õuduste olukord mööda läheb. Ja see mõte, et me peaksime märtsis sõbrannaga Amsterdami minema – reaaalselt mitte miski pole mulle elus nii õudne tundunud.
Ma tahaks ennast kuidagi millegagi distractida, aga ma tõesti ei oska. Mingitest lambiasjadest blogida tundub lamp. Suva storysid teha tundub ka lamp. Lükkasin praegu kõik koostööd ka nädalakese võrra edasi. Päris tegemata muidugi ka teha ei saa, loodan lihtsalt, et firmad mõistavad ja tulevad vastu. Ja kui ei tule, siis noh…jääb see sissetulek saamata ja tuleb muud moodi miskit välja mõelda.
Igatahes ma loodan, et kõigil teil on vähem parakaid kui mul ja veedate perega mõnusalt koos nädalavahetust. Arvestades, mis maailmas toimub, on see ilmselt vähim, mille üle saame südamest rõõmustada.
Rääkige parem, mis ise uuel nädalal teha plaanite. Räägime lihtsalt ükskõik millest, pliiis 
The post ei oska enam midagi teha appeared first on Mallukas.