Mari ütles mulle eile, et ma teen KOGU AEG tööd. Ma ei tea just, kas ma nüüd nii kogu aeg ka tööd teen, aga päris palju tõesti on mul vaja arvutis ja telefonis asju teha. Ühesõnaga insert guilttrip. Seega võtsin eile ennast kokku ja mängisin Mariga monopoli. Ma olin muidugi ära unustanud, kui pikk mäng see on. Aga mängitud ta igatahes sai. Kui väiksemad koju tõin, siis mängisin Martaga krokodilli (ta oli vannis ja “krokodill”, selles seisnes kogu mäng 
) ja õhtul sain Lendega üle poole tunni Lendega juttu puhuda. Peaks seda tihemini tegema, sest ma pole poole aasta peale ka nii palju komplimente saanud, kui eile Lendelt. Ta kiitis mu nägu ja silmi ja nina ja riideid ja isegi kulme, mida ma julgelt pool aastat klanimas käinud pole. Peakski aja panema.
Täna rääkis Marta, et tahab plastiliiniga mängida ja kuna meil õhtuks nagunii paremat plaani polnud, siis mõtlesin, et teeme selle plastiliini ise. Netist vaadates tundus, et väga raske seda teha ei ole. Retsept ise siis selline:
Sega külmas potis tass söögisoodat, pool tassi tärklist ja 3/4 tassi vett kokku ja pane podisema. Seal oli küll kirjas, et keskmisel temperatuuril ja 5 minutiga peaks podisema hakkama, aga ma panin vist liiga madala temperatuuri, sest ma segasin seal vist oma 15 minutit nii, et midagi ei juhtunud. Ma olin juba valmis, et ma keerasin selle pekki sellega, et ma aroomiõli enne sisse segasin (retseptis oli tegelt et siis lisada, kui valmis on). Aga peale temperatuuri tõstmist tõesti midagi juhtus ja see moodustus lampi plastiliinimassi.
Laotasin ta siis küpsetuspaberile jahtuma ja hiljem tegin neljaks, ning lisasin toiduvärvid. Valmis ta oligi.
Nagu näha, siis sain hakkama ja ilmselt teeme seda veel, sest plastiliini kulub siin majas ikka palju ja juba see tegemine on…tegemine omaette. Lõpuks oli küll korter üleni seda sodi täis, laste käed toiduvärvised ja köök nagu tuumaplahvatuse üle elanud. Aga noh, elu lastega, mis muud.
Enne kui keegi hakkab siin illusiooni looma, et küll ma ikka olen hea ema, viitsin tegeleda ja värki, siis ma mainin kiirelt ära, et õhtusöögiks sõid nad kõik purgisuppi, sest ma kahte asja küll keeta ja küpsetada ei viitsinud. Alles hiljaaegu lugesin FBist sellist lauset, et enne jätaks lapse nälga, kui seda purgisupikeemiat annaks, niiet palun mitte lastekaitset saata. Nad miskipärast eelistasid purgisuppi nälgimisele.
Ma isegi ei tea, miks ma selle siia kirja panin. Ilmselt selle pärast, et ma ei viitsinud enam instas vastata, et “kuidas tegid seda plastiliini?”. Igatahes vaatan ma nüüd, kuidas lapsed kulli mängivad ja loen minuteid, et saaks nendega voodisse ronida ja siis seal poole ööni tiktokkida 
The post tegin siin plastiliini appeared first on Mallukas.