Ma olen öelnud, et enamiku ajast ma isegi ei pane tähele ega mõtle sellele, et mul viis kassi on. Selles suhtes, et kassid enamasti nagunii magavad kuskil hunnikus. Vahepeal muidugi jooksevad ringi ka. Noh ja kui ma oma kardinaid vaatan, siis on üsna selge, et mul on triljon kassi, sest nendest vaesekestest on järel ainult räbalad. Ahjaa, see et ma 2x päevas liivakaste sõelun, veekausse täidan ja pidevalt avastan, et kõik kassitoit on otsas, on ka üsna ere meenutus, et kasse on omajagu. Okei, paksu karvakihiga kaetud diivan ja riided ka. Aga need asjad on minu jaoks juba nii tavalised, et las nad olla. Harilik elu.
Eile õhtul panid kassid aga konkreetselt hullu. Las ma seletan.
Tavaliselt panen ma magamistoaukse ööseks kinni, sest nad ronivad meile peale ja näkku magama ja ajavad sellega lapsi üles. Kui ma üksi olen, siis muidugi jätan ukse lahti, aga see kõrvaauku nurrumine ei ole laste unele just best. Igatahes tegin eile sama – enne magamaminekut panin veits süüa, et kassid teise tuppa saada ja sulgesin ukse. Mõne aja pärast lapsed juba magasid, mina tiktokkisin rahus kottpimedas toas. Äkki tundsin lausa füüsiliselt, et keegi vaatab mind. Üritasin ringi kaeda, aga täiesti pime oli. Seega mõtlesin, et see on harilik kummituseparakas ja üritasin edasi tiktokkida, kui äkki saan aru, et see KEEGI on Hella, kes on täiesti hääletult voodisse tulnud ja istub mu näost mingi 10 cm kaugusel ja lihtsalt vahib mulle punnis silmadega otsa.
See ei tundu kuigi hirmutav, aga ma olin esiteks veendunud, et toas pole mitte kedagi ja teiseks… Pimedas toas kellegi kollaseid silmi enda näo kõrval näha ei ole just mõnus onju. Aga okei, Hella on vähemalt viisakas kass. Ta ei hakka ukse kõrval kraapima või njäuguma nagu mõned teised neist. Lihtsalt istus ja passis, kuni ma ta välja lasen, mida ma siis ka tegin.
Umbes 30 minutit hiljem kuulsin teises toas mingit kaost toimumas. Reaalselt, te oleksite pidanud seda ise nägema, aga ma üritan kirjeldada. Nimelt sai mul just hiljuti see väike vets peaaegu valmis. Peaaegu, sest ma pole sinna veel kraanikausikappi ja valamut ja peeglit valinud, aga kasutada teda saab. Ma olin sinna WC-poti seinaäärele tõstnud ühe kunsttaime, millele ma paremat kohta leidnud ei ole. Ja mis siis toimus… Noh. Ilmselt oli Joosep selle lillega sinna mängima läinud ja mänguhoos vetsupotti kukkunud.
Sellega on selline lugu, et Lende kardab seal uues vetsus vett lasta. Ta ütleb, et see teeb liiga kõva häält ja isegi kui ma ise seda tema ees teen, siis ta katab alati kõrvad kinni. Samas teeb ta seda iga väiksemagi heli peale ja minu meelest see pott küll lärmakas ei ole. Igatahes oli Lende enne pissil käinud, mitte vett lasknud JA kaane lahti jätnud. Ehk siis Joosep kukkus koos taimega. Taim maha, Joosep potti. Sealt oli ta siis paanikas välja karanud ja pool korterit läbi jooksnud. Kusisena.
Ehk siis kui ma toast välja astusin, avanes mulle pilt maas jõuetult lebavast taimest, kusereast mööda korterit ja ronimistala tipus hängivast kusisest Joosepist. Tore asi, millega kell 1 öösel tegeleda. Ehk siis ma koristasin ja pesin põrandaid (mul pole moppi, nii et kulus pmst rull majapidamispaberit) ja lõpetuseks veel Joosepi pesu. Mis, ütlen kohe ära, talle üldse ei meeldinud.
Ma muidu loen lastele alati sõnad peale, et WC-poti kaas käib kinni, sest Joosep on ennegi potti kukkunud, aga no ilmselt siis unustati. Ja mina ka ei märganud. Põnevad öised seiklused mul. Kuigi nüüd kui ma mõtlen, siis põhilise errori tegi Joosep, nii et ülejäänud neli ei vääri süüdistusi. Lihtsalt proovin sellist imelist olukorda edaspidi vältida.
Samas mul sõbranna koer jäi ükskord kaheks tunniks üksi koju ja sõi selle ajaga TERVE DIIVANI ÄRA. Nagu reaalselt rebis hammastega diivani juppideks, nii et sisu oli mööda korterit laiali ja padjapudi leidsid nad veel aasta hiljem ka igast pilust ja praost.
Mis teil kõige suurem kaos on, mida loomad teinud on? Image may be NSFW.
Clik here to view.
The post loomad on ikka elu õied appeared first on Mallukas.
