Oh sa jessas ja jummel juuda – lõpuks ometi olen mina tagasi kodus! Okei, esiteks jõudsin ma juba eile öösel tagasi koju ja tõele au andes ei ole ma eriti terve ka. Alguses kartsin, et vana inimese organism ei talunud seda mitmepäevast kulistamist ära, aga nüüd lisandus sellele ka kinnine nina, valus kurk, uimane olek ja valusad lihased. Andral sama lugu, seega ilmselt me kuskil linna peal tuterdades külma saime.
Kes mind instas jälgivad, siis nendel on ilmselt päris hea pilt ees, mis me seal reisil tegime, aga kuna siin on ka neid, kes instat ei oma, siis räägin natukene siin ka viisakama versiooni ära. Ma ütlen viisakama, sest mu storyd olid paaril päeval ikka üsna… veinised 
Küll aga võin lubada, et ma ei helistanud kellelegi ja öelnud, et ta on p**e moega, seega võib tinutamise edukaks lugeda.
Ma üritan meenutada, et mis need enimküsitud teemad olid, et ehk on sellest postist kunagi kellelegi tolku ka. Esiteks lennupiletid. Need ostsin ma AirBalticust ja ma pean ütlema, et ma pole vist ammu nii uue lennukiga sõitnud. Jalaruumi oli küll ja veel, toolid nii mugavad, kui nad lennukis olla saavad. Kokku sõitsime sinna veits alla kolme tunni ja kuna mu viimased lennud on wayy pikemad olnud, siis eriline piin see ei tundunudki.
Ööbimiskoha valisin huupi välja Airbnb lehelt (näete SEE). Ega mul erilist aimu polnud, et kaugel see korter “kesklinnast” on, aga kuna kõik tagasiside oli superpositiivne ja lubas kaunist vaadet, sai ta ära bronnitud. Võin öelda, et jäime super rahule. Korteri omanik oli mega sõbralik, korter ise küll pisike, aga täiega hubane ja tõepoolest imelise vaatega. Enamik vaatamisväärsusi paistis aknast kenasti kätte.
Reis läkski muuseas täpselt nii, nagu ennustasin: suht plaanivabalt, uitasime ringi, sõime, jõime ja enamuse ajast lihtsalt naersime. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et meil ühel hetkel tekkis hirm, et me oksendame ennast suurest naerust täis, sest kõik organid lihtsalt valutasid suurest rappumisest. Tõsi on see fakt, et hea seltskonnaga võib ükskõik olla, aga ikka on tore. Muidugi kui on võimalik hea seltskonnaga Pariisis olla, võiks sellest kinni haarata.
Need pisikesed pagariärid, vaatamisväärsused, kevadine loodus ja sinine taevas – ei ole just paha kombo.
Üks asi, mida me super ette ei plaaninud, aga lõpuks siiski spontaanselt ära tegime, käisime Moulin Rogue showd vaatamas. Ma isegi ei oska seda sõnadesse panna, sest ma ei arvanud, et ma millestki üldse nii rabatud olla saaks, aga see oli IMELINE! Terve saal ohhetas ja ahhetas ja meie Andraga oleks napilt pisarat pannud, nii uhke oli neid esinejaid vaadata, nagu oma lapse üle rõõmustaks Kallis on see pilet küll (me ostsime viimasel hetkel ja läks 230 euri kokku), aga kuna see on ilmselt selline kord elus kogemus, siis võiks võimaluse korral siiski ära käia. Seal on ka võimalus võtta show koos õhtusöögiga, mis tundub VEEL kirvem, aga kuna restod ongi Pariisis üsna kallid, siis tegelikult ei ole eriti vahet, kas käid enne mujal söömas, või teed seda seal. Meie õhtusöögiga pileteid ei saanud (olid juba otsas) ja käisime enne ühes restos, kus kulutasime kahe peale 200 euri ja ei jäänud kahjuks toiduga super rahule.
Muuseas – seal on selline reegel, et show ajal pildistada ja filmida ei või. Kui see pihta hakkas, siis ma sain aru miks. Enamik tantsust on pooled seal paljaste pepude ja tissidega, ise ka vist ei tahaks, et keegi mind niimoodi pildistaks, eksole. Selles suhtes, et see ei olnud nagu nilbe vms, kõik oli väga maitsekas ja ülituusad kostüümid olid, aga keha nägi ikka omajagu. Juhuks kui kellegi mees kobisema hakkab, et tema ei viitsi minna, haha. Siis saad lubada talle vägagi kaunist vaatepilti.
Muidugi sõime konnakoibi ka – olen neid kunagi enne Eestis maitsenud, aga siis küll suurem asi ei olnud. Need seal olid IMELISED, krõbedad ja küüslaugused. Ja imekombel sai neid alla 10 euriga kätte, niiet soovitan ära proovida, kui kuskil silma jääb.
“Selle pusaga oleksin ma Eestis ikoon, aga siin olen lihtsalt sitane turist!” olid mu kuldsed sõnad Tegelikult ma nii turist olla ei tahtnud, aga ma hindasin ilma natukene üle ja külmetasin linna peal, kuni taipasin endale suveniiripoest pusa osta. Aga ei kurda, pusa on aus ja enamuse ajast olen ma ju Eestis, seega saan rahus ikoon olla, mitte turist.
Vot selline see reisike meil oligi. Sai uut kultuuri nautida, palju veini juua, ringi tuiata ja noh Pariisis olla. Ütleme nii, et loeme reisi kordaläinuks ja nüüd pole muud teha, kui enda vana keha natukene turgutada, edaspidi veiniga natukene koomale tõmbama, sest muidu on mul varsti minek ka. Ei jõua enam nii, nagu 20-aastane Mallu. Mis on super imelik, sest sellest on möödas ainult… varsti 12 aastat kui ma 20 olin.
Mis tähendab omakorda seda, et varsti tuleb mul sünna ja märtsis lähen juba teise sõbrannaga reisile. Sedapuhku võtame ette retke Amsterdami, kus ma ka muuseas kaks korda käinud olen, haha. Läheks siis uude kohta onju, aga eiii.
Kui kellelgi küsse on, siis andke tuld, ma nüüd keeran oma kondid pleedi sisse ja kogun ennast, enne kui lapsed aiast koju toon. Oiiii jummel, kus ma neid igatsenud olen
The post pikk nädalalõpp Pariisis appeared first on Mallukas.