Elu on ehtne näide, et päevad pole vennad ja kulmud pole õed, või kuidas see väljend oligi. Mul polnud eile just parim päev, selles suhtes, et tundsin ennast kogu aeg selles olekus, et mul on pidevalt kiire midagi teha, kuigi tegelikult ei olnud. Okei, ma käisin Mari koolis arenguvestlusel ja hiljem küüntes, aga laias laastus oli mul aega maa ja ilm. Mulle tegelikult tundub, et ma ise eile elasin oma elu keeruliseks selle parooliga postitusega. Lihtsalt tahtsin kirjutada välja enda seest mõned asjad ja kuna “minu inimeste” kommentaatorid olid nii nunnud, siis esimese hooga lubasin suure suuga neile parooli jagada. Mitte selle pärast, et see nüüd jube oluline postitus oleks olnud, mida kogu maailm lugema peab, aga mulle tundusid need kommentaatorid just õiged selliseks “there-there!” vaibiks, mida mul eile vaja oli.
Paraku eeldasid siis kõik, et parooli saamiseks on vaja seda postitust kommenteerida, mis tähendab nüüd seda, et mul on jälle mingi 60 kommentaari üle lugeda ja vastata, aga ma lihtsalt ei jõudnud. See tundub küll üli lihtne töö, aga ei taha kõigile “tänks!” ka öelda, seega nõuab see veidi rohkem ajutööd. Ja ma lubasin endale, et edaspidi proovin kõigile normaalselt vastata ka. Pole minust ratsionaalne ju eeldada, et kõik viitsivad minuga kaasa rääkida, kui keegi neile ever ei vasta. Seega jah, ise tõin selle eilse “appi ma ei jõua!” endale kaela.
Ja kes mind vähegi teab, siis kui ma pinges olen, hakkan ma koristama. Ehk siis käisin vannis, tuulutasin tube, koorisin, maskitasin, tegin kulmud korda – kogu kaadervärk. Kell 11 hakkasin ennast magama sättima ja sealt hakkas ka see õuduste rada, mille nimeks oli “MIKS MA MAGAMA EI JÄÄ?”.
Lasin endale kaks surakat seda niiduk-melatoniini. Ei miskit. Kell hakkas juba 12 saama.
Võtsin siis raamatu ette ja lugesin, kuni väsimus juba päris suur oli. Panin raamatu ära ja vedelesin nagu mauk.
Siis meenus, et paljud soovitasid youtube’ist ASMR videosid. Panin siis esimese tööle:
Püha jumal! Kohe kui ma silmad kinni panin, tundus mulle, nagu mingi väike nõid pobiseks mulle voodi alt, et ta sööb mu hinge ära. Ehk siis 0% lõõgastav ja ajas mind 100% parakasse. Panin küll video kinni, aga peale seda tundus iga heli korterist nagu kummitus, seega võite ise arvata, kui hea une see mulle tõi. Vastus on: üldse mitte.
Kell üks olin ma juba ahastuses, läksin lasin veel paar surakat melatoniini ja otsustasin nõiapobina asendada viimases hädas “sleep meditation” heliga. Kuigi see naine rääkis mulle väga rahulikul toonil, kuidas mu keha on raske ja hingab ja liigub, siis tegelikult oli mu närv nii pingul, et ma kaalusin varianti minna kööki ja see melatoniin põhjani kuugata ja siis endale raamatuga piki pead anda, et ma ükskord magada saaks.
Sleep meditation ei töödanud ja kuna häda ajab isegi härja kaevu, siis panin tööle mingisuguse zen relaxing muusika, mis kõlas täpselt nii, nagu keegi oleks mind kuskil jõepervel maha löönud ja teate küll filmides tuleb see stseen, kus rabelemise ja võitluse osa on läbi ja siis ma vedelen seal surnuna, üks jalg vulisevas jõevees ja taustaks on selline kurb zen muusika. Näete, see:
Jep, selliseid asju mõtlesin ma siis eile umbes kella kahe paiku.
Kuna mõtted endast surnuna jões ei olnud ka just kõige lõõgastavamad, siis andsin ma lihtsalt alla, ning läksin pesu pesema panema ja lastetoast riideid kokku voltima. Koristasin natukene veel magamistoa kummuti sahtleid ja umbes kolme paiku ronisin tagasi. Rohkem ma enam kella ei vaadanud, aga päris jupp aega vähkresin seal edasi- tagasi. Kassid olid kõik pühalikult mulle jalgade peale ja selga roninud, aga lõpuks jäin ma ilmselt magama.
…et kell 8 ärgata selle peale, et Joosep aevastas mulle konkreetselt näkku.
Ja nüüd naljaka osa juurde: võiks eeldada, et ma olen maru väsinud onju? NOPE! Ma ärkasin täis elujõudu, eilne kurbus oli kui käega pühitud ja täna olen ma suutnud juba eilse pesu kuivama panna, kohe peale ärkamist voodi ära teha (ma legit pole kunagi seda teinud 
) kasside kastid ära koristada ja neile süüa anda. Kohvi teha ja juua, enda nägu kreemitada, kahele meilile vastata ja isegi hommikust süüa.
Lausa nii palju eluvaimu on sees, et tulin seda blogi kirjutama, varsti panen ennast riidesse ja pean linnas ühel kohtumisel ära käima. Lisaks sellele on täna trennipäeeeev!
Et jah, sellised sisukad lood teile mu eilsest ööst. Kuidas ise magasite?
The post unejutte maa ja mere tagant appeared first on Mallukas.