Ma sain eile ühelt lugejalt pika kirja seoses oma eilse postitusega. Ma ei hakka seda siia täismahus kopeerima, sest ma ARVAN, et see ei olnud mõeldud pahatahtlikult, sest seal oli sõbralikumaid ja kurjemaid lõike, aga ma tegelikult ei tea ka. Mul on aeg ajalt raskusi aru saamisega, millal keegi mind ründab ja millal niisama kaasa räägib ja sõbralikku kriitikat annab. Vabandan tagantjärele ja ette nüüd nende ees, kes mõnikord lihtsalt oma arvamust avaldanud on (viisakalt ja sõbralikult) või nalja teinud ja ma olen kohe lõrisedes kaela karanud.
Igatahes oli kirjas selline lõik: “ma olen su blogi juba Lende sünnist saadik lugenud ja leian ennast mõnikord mõtlemas, et sul on enda suhtes roosad prillid peas. Arvad, et sina teed kõike alati õigesti. Sina ja maailm. Samal ajal oled valmis teistele alati kriitikat loopima. Mõtle parem selle peale, miks just alati sina sitamagnet oled, tegelikult on ju asi sinus mitte teistes. Sa peaksid ka muutuma, et mõistvam inimene olla“
Mu esimene reaktsioon oli kohe vastu vaielda, sest kuigi ma usun, et me kõik konfliktiolukordades usume, et just meil on õigus, siis tegelikult olen ma vägagi sedatüüpi inimene, kes peale esimest emotsioonipurset jääb mõtlema ja juurdlema, miks teine inimene niimoodi käitus ja kui ma vähegi ta tausta tean, hakkan otsima ka sellele käitumisele põhjendusi ja vabandusi. Samas on mul tunne, et sellega teen ma endale tihtipeale karuteene: inimene näitab mulle oma tegudega, et siit head nahka ei saa, aga mina hakkan ikka vabandusi otsima, et “aga tal ju lapsena…”, “aga ta lähedased inimesed tegid X ja selle pärast ta reageerib või arvab nüüd niimoodi”. See kõik võib isegi ka õige olla, aga lõputult teistele vabandusi otsida ei ole eriti jätkusuutlik. Sest mida rohkem sa seda teed, seda rohkem sa oma piire nihutama pead, kuni lõpuks ei tunne sa iseennast ära.
Ma olen täiesti teadlik ka iseenda vigadest ja minu meelest ei ole ma kunagi siin blogis (ega ka reaalsels elus) üritanud jätta muljet, et ma olen üks perfektne isend, kelle suust tuleb ainult kulda ja kelle käitumine on alati ideaalne. Jumala eest, kauuuugel sellest. Aga kui ma peaksin muutuma, siis kelleks? Kellekski, kes ei tee iial vigu? Kellekski, kes ei ütle iial valesid asju? Ma ei tea, kas selliseid inimesi on, aga kui kuskil ka on, siis ma ei oska iial selliseks muutuda ja ma ei tea, kas ma tahakski.
Või noh, ma valetan! Muidugi ma tahaks olla inimene, kes ei teeks iial vigu ja hoiaks oma moka maas ja ei satukski iial konfliktidesse, aga paraku ma olen see, kes ma olen ja ma ei saa seda muuta. Ma ei väida nüüd, et ma peaks iga kord peale paari pokaali kellelegi mõnitavaid voice saatma (khmmm), seda ikka saab taltsutada ja muuta, aga ma räägin üldiselt ISEENDAST. See, kes mina olen. Need mõtted, mida ma tunnen. Need emotsioonid, mis panevad mind mingit moodi käituma. See olen mina, Mallu. See jääb. Ja kui see mõnele inimesele ei meeldi, siis… mis siis?
Kas te olete kunagi mõelnud, et inimesed on nagu magnetid. Igaühel meist on lähedasi inimesi ja neid, kellega me justkui klikime. Vahet ei olegi, kas päris elus. On neid, kellega sa saad olla sina ise ja kelle kogemustega sa samastud ja kellele sa annad andeks nende vigu ja elad kaasa nende saavutustele. Need on need inimesed, keda sina magnetina enda külge “püüdnud” oled, olles sina ise.
Aga magnet teeb alati kaht asja, püüab ja lükkab eemale. Ehk siis täpselt samasuguse iseloomu ja kätumisega on sama palju neid, kes leiavad, et sind on liiga palju või liiga vähe, et need asjad, mida sa teed, on naeruväärsed ja piinlikud. Ja noh, üldiselt lihtsalt ei salli sind. Ei samastu.
Niiet kui sina nüüd muudad ennast inimesena (või üritad muuta) siis suure tõenäosusega ei hakka need inimesed, kellele sa nagunii juba eos ei meeldi, rääkima, et oh. Nüüd ta on vaiksem, viisakam, alalhoidlikum, kannab normaalsemaid riideid – nüüd ta meeldib mulle! Oh ei! Nad leiavad nüüd uue koha, kus nokkida. “Hehe, näed, võttis südamesse, nüüd hakkas üritama, aga kae perra, ikka ei tule sital välja 
”. Ja veel hullem on see, et need inimesed, keda sa enne päris iseendana tõmbasid, ei tunne endam seda sidet.
Seega… oleme ikka need, kes me oleme. Mina ka. Ja mitte selle pärast, et ma arvaksin, et ma veatu olen, vaid selle pärast, et ma lihtsalt OLEN selline. Ja ma ei saa enda iseloomu ja isiksust muuta selle pärast, et on suur hulk neid, kellele see ei meeldi. Miks ma olen nii suur “sitamagnet”? Eks ikka selle pärast, et samal ajal olen ma nii suur armastusemagnet ka. Kõik peab tasakaalus olema! Kõik need inimesed, kes mulle kaasa elavad, annavad nõu, jagavad minuga oma kogemusi – hindamatu! Kõik need sõbrannad, kes kannavad mind läbi kogu selle kaose, mida ma enda ellu ise aeg-ajalt tassin – hindamatud! Ma ei tahaks neid iial kaotada ja seetõttu ma võin vabalt pool aega ka sitamagnet olla. See pidada tuleviku väetis olema 
Muuseas, kes mäletab, siis Tartu Ülikooli tudengid tegid mu lugejate seas väikse uuringu ja seal pidid inimesed mind paari sõnaga kirjeldama. Sellest pandi kokku siis väike sõnapilv:
Ma ütlen ausalt, ma vaatasin seda ja mul tõusis naeratus kõrvuni. Kas need on sõnad, mida sita inimese kohta öeldakse? Okei, seal sees on ka sõnad nagu sitamagnet, julm, laisk ja ülbe, aga thats fine, need teised sõnad on lihtsalt… 
Ja mul tuli praegu mõte, et kuigi mega paljud teie seast kommenteerivad päris palju ja on mulle meelde jäänud, siis tegelikult on siin väga palju ka neid, kes lihtsalt loevad ja eriti kaasa ei räägi, see on ka fine. Aga ma tahaks ka teist midagi teada, seega kes viitsib, pliis jätke mulle kommentaaridesse, mis osas sa tunned minuga seda “minu inimene” klikki. Ja kui üldse ei tunne ja käid siin lihtsalt vaatamas, et mis jura ma jälle suust välja ajan, see on ka fine, tervitan ka teid 
The post minu inimesed appeared first on Mallukas.