Okei, jälle pean ma nentima, et küll on teie seas paljusid, kes unetusega maadlevad. Nii paljud andsid hea nõu ja jagasid enda kogemustest töötavaid lahendusi. Esiteks ma peaks ära märkima, et mul ilmselt mingi väga sügav probleem olla ei saa, sest kui ma ei maga üksi, siis ei ole mul uinumisega mingit probleemi. Ronin kuskile kaissu ja plaks, magan.
Mingil määral aitavad lapsed ka, sest neidki annab kaissu võtta, aga no mitte nii hästi. Rapsivad ja rabelevad teised hirmsal moel. Lisaks sellele on mul öösiti NII palav ja tihtipeale ongi see lastega magamine selline, et vedeleme nelja kuni üheksakesti (kui kassid suvatsevad lisanduda) mu voodis. Teistel ei paista lõpuks unega probleeme olevat, aga kui ma magama jääda ei suuda, siis lõpuks passin ikka kuskil tiktoki sügavustes. Mida ma jah tean, et ei tohiks teha.
Paljud soovitasid ka podcaste ja raamatu lugemist, mis on mõlemad head ideed, aga saab teostada vaid lasteta. Ei saa ju tuld põlema jätta ja öelda, et teie nüüd magage, ma loen. Muidugi ma juba tean, mida te ütlete – iga laps magagu eraldi! Siinkohal ütlen ma vaid seda, et kuni neist keegi tahab minu juures magada, siis ma ei keela seda iial. Ma olen 31 ja mulle ei meeldi endiselt üksi magada. Miks siis neile meeldima peaks? Ja kui mina võimaluse korral eelistaks kellegi teisega koos magada, siis kuidas saan mina seda neilegi pahaks panna? Las inimesed magavad siis.
Ja kuigi mul on kitsas ja palav ja mida kõike veel, siis ma armastan neid hetki, kus ma saan nad õhtul kõik kaissu võtta (kaks kaissu ja kolmas saab käest kinni hoida, paras akrobaatika). Minu beebid! Minu nunnud! Kaua nad ikka seda enam soovivad, tuleb võtta nii kaua kuni antakse.
Ning see, kuidas Marta sosistab: “minu emme!” ja pigistab mind kõvasti. Ja Lende ja Marta mulle voodis oma päevast rääkides ja lõpetuseks pobisevad, et emme, ma armastan sind niiiii palju ja musi annavad….
Minu kaiss on neile alati avatud. Olgu neil kasvõi 96 oma tuba kuskil mujal korteri otstes. Niiet palun mitte imestada, kui ma neid 20 aastaselt ka külla kutsun ja oma voodisse meelitan. Nagu jeesus, see on mu kõige suurem vara ja armastus, keda ma siis VEEL kaisutan, kui mitte neid.
Aga tagasi tulles nüüd siis teie soovituste peale. Eile läksin siis apteeki ja ostsin palderjani ja mingit spreid, mida päris paljud kiitsid “sleep aid strong”. Õhtul pesin kõikide laste hambad ära, avastasin Lendelt hambaaugu, panin talle hambaarstile aja, võtsin KÕIK oma ostud sisse (pluss kodus olemas olnud melatoniin) tegin lastest instasse ühe cute video ja keeldusin voodis telefoni kätte võtmast.
Tulemus oli selline, et ma arvan, et kuskil 11 paiku jäin ma magama. Kuigi seekord suutis mind miski sada korda üles ajada. Okei, ükskord oli see miski Lende, kes soovis pissile. Siis sain ma aru, et ta oli kassi WCsse kinni pannud, käisin seda välja päästmas. Siis lõhkusid kassid vannitoas ühe väikse vaasi ära, käisin seda koristamas ja kui ma hommikul kell 9 silmad lahti tegin, olin ma maha maganud KOLM äratust ja tunne on siiamaani, nagu ma istuks mingi vati sees. No ei saa absull elule. Süda on paha, veits iiveldab, tahaks lihtsalt voodisse tagasi ronida. Mari saatsin taksoga kooli, teised said lasteaiast vaba päeva, mina tühistasin oma kohtumise linnas ja kavatsen ülejäänud päeva tegeleda oma vati sees olekuga.
Eks ma vist ei oleks pidanud kõike kolme endale sisse kütma, homme proovin näiteks ainult spreiga. Enda lollus 
Avapildil on teesklevad lapsed, tegelikult olid nad veel vägagi pullimeeleolus. Aga kus teie lapsed magavad? Ja kui suur teie voodi on? Mul tunne, et see 180cm jääb väikseks 