Tänase teema sponsoriks on mu lilla pöial ja küsimus anonüümselt instakasutajalt, kelle siiras küsimus seisnes selles, et miks mu lapsed nii ära hellitatud on. Mulle on seda ennegi öeldud, lisaks kasutatud sõnu “vabakasvatus” ja muu selline – kõik need mõisted jäävad mulle segaseks.
Selles suhtes, et kui keegi kasutab väljendit ära hellitatud laps, siis mulle tuleb silme ette mingi selline pilt, kus laps röökides oma tahtmist nõuab, asju loobib, kätega vehib jne. Aga kas see tõesti saab olla päriselt selle sõna tähendus, seda ma ei tea.
Mulle isiklikult tundub, et kõik väiksed lapsed teevad mingil ajahetkel kõiki neid asju. Ja seda mitte selle pärast, et nad on ära hellitatud, vaid selle pärast, et nad konkreetselt ei ole veel välja arenenud ja nad käituvad rohkem reflekside, kui loogilise mõtlemise najal.
Kas te olete kokku puutunud näiteks sellise olukorraga, et laps soovib midagi (magustoitu, õue minna, jopet selga panna) ja sa ütled, et pärast saad, praegu teeme X asja. Ja siis tuleb igavene draama. Asi on nimelt selles, et enne neljandat eluaastat ei ole lastel välja arenenud ajataju. Nad ei mõista täpselt erinevust sõnadel homme, täna, pärast, 10 minuti pärast. Ainukene asi, mida nad sellest mõistavad, on eitav vastus nende küsimusele ja nad lähevad väga väga kurjaks. Ise läheks ju ka, kui sa tahad midagi teha ja see ära keelatakse. Ainuke põhjus, miks meie iga eitava vastuse peale hüsteeriasse ei lähe, on see, et meie oleme veits rohkem välja arenenud ?
Samas kuigi ma ütlen, et ma olen nende olukordadega kokku puutunud, ei tähenda see seda, et mul lapsed nüüd 24/7 kuskil nurgas röögiksid. Eks saavad ka nemad vanemaks ja mõistavad ilmaelu rohkem. Küll aga on mul põhimõte, et kui laps tahab nutta, siis seda tema peab ka saama. Nutt on refleks enda emotsioonide haldamiseks ja selle asemel, et käskida lapsel nutt lõpetada, tuleb ta lihtsalt panna uuesti rahuliku ja turvalisena tundma, muud nippi siin ei olegi. Kujutate ette, kui te ise millegi üle nutate ja siis keegi kärataks teile, et kle aitab küll! Lõpeta ära! Te ilmselt arvaksite, et see inimene pole vaimselt eriti korras, kui teiste tunnete suhtes nii emotsioonitu on, eksole?
Aga kuna mina oma nutvate lastega poes intriige ei tekita, siis ma ei teagi, kust see mõte tuleb, et mu lapsed ära hellitatud on? Sest nad võivad nutta, kui tunne tekib ja ma ei sunni neid lõpetama? Või et nad võivad valida, millal lasteaeda minna? Või kui nad lollusi teevad (meenuvad korrad, kus jahupakk või suhkrupakk on maas lõpetanud), siis ma luban neid selles edasi mängida, sest üks koristus kõik? Et nad võivad teha, mis neid rõõmsaks teeb ja neil pole super palju kohustusi?
Minu jaoks isiklikult peaks lapsepõlv olema selline aeg, kus sul polegi super palju kohustusi. Lapsed ei ole väiksed täiskasvanud, nad on LAPSED. Ja ka ilma tegemise kohustuseta imiteerivad nad nagunii oma vanemaid. Ehk siis kui mina panen iga päev pesu pesema, siis nad tahavad ka. Kui mina pesen nõusid, nad tahavad ka proovida. Kui ma teen süüa, siis nad aitavad. Ja kui mina ei viitsi oma prügi kohe prügikasti viia ja viskan lauale, siis uskuge mind, nad teevad seda ka ? Mu põhimõte ongi see, et ma ei sunni neid tegema asju, mida ma ise ei tee, või ei sooviks, et mind sunnitaks. Kui mul pole kõht tühi, siis ma ei taha, et keegi mind sunniks sööma. Kui mul pole tuju midagi teha, siis ma ei taha, et keegi mind sunniks tegema. Kui ma tahan nutta, siis ma TAHAN nutta ja keegi ei tule mulle ütlema, et ma pean lõpetama, sest teistel on seda ebamugav kuulata.
Jah, ma mõnikord vaatan mingit kaost, mis korraldatud on ja mu esimene reaktsioon oleks karjuda, et issssand jumal, MIDA te tegite?!?!??!?! Aga mu teine mõte kohe otsa on see, et nad on lapsed. Nad ei ole pahatahtlikud. Nad ei tõuse hommikul ja mõtle, et noniii, täna saab sitta keerama hakata. Õnnetused juhtuvad mänguhoos, vähese kogemuse pärast ja kogemata. Muidugi juhtub ka asju siis, kui lapsel on igav, või ta tahab tähelepanu. Ükski nendest asjadest ei ole põhjuseks karjuda või veel hullem, karistada. Muidugi ma seletan neile, mida võib ja mis on nende tegemiste tagajärjed (asi on katki, peame palju koristama, midagi läheb mustaks, keegi saab haiget vms), aga mida see hääle tõstmine või karistus aitab? Essugi.
Ma tahan, et mu lapsed saaksid endale toreda lapsepõlve, kus nad said kõike proovida ja katsetada ja soovi korral kella 12ni päeval magada ja hommikusöögiks jäätist süüa ja poriloikudes solberdada ja kui huvi on proovida, mis tunne on saabasteta talvel õue minna, proovigu järele. Kui see teeb neist hellitatud lapsed, siis las nad olla peale. Ega nad ju kellegi teise elu halvemaks tee sellega, kui vaid teoreetiliselt minu. Ja mul on fine ?
Te ei kujuta ette, kui uhke tunne mul oli, kui ma üks õhtu kuulsin Mari toast seda, et Marta oli veepudeli ümber ajanud ja Mari midagi õiendas seal. Marta hakkas nutma ja Mari ütles talle: “Marta, ära nuta! Ma ei ole sinu peale kuri, ma olen veepudeli peale kuri, et ta ümber läks!”. Ja siis nad tõid koos paberi ja kuivatasid selle ära (okei, 40% sellest ?). Minu väiksed inimesed!
Lõpetuseks kena lugu sellest, kuidas ma eile oiates voodis lamasin ja oma pöialt valutasin ja Marta tõi mulle tühja pitsi* ja oma nuku serviisi kannuga vett. Valas siis selle mulle pitsi ja ütles, et ma selle ära jooksin. Aiii blinn, mul oli NII valus, et iga osa minust tahtis öelda, et püha jumaaaal, tõmba naaksu selle krdi veega. Aga ma jõin selle ikka viisakalt ära ja ütlesin, et oii, nii armas, tõid emmele vett. “Jah! Tõin potist vett?” vastas Marta südamerahuga.
Jah, ta oli selle vetsupotist toonud :)))))))
Igatahes ma tahaks lõpetuseks lihtsalt seda öelda, et ma ei kritiseeri kellegi kasvatusmeetodeid. Ma tean, et mõned on kindlasti rangemad vanemad ja kodus on rohkem reegleid kui see, et ma ei taha näha lahtist leeki, verd või kedagi pussnoaga jooksmas. Ja see on ka fine, iga inimene saab luua oma maailma ja omad reeglid, nii see käibki. Aga minu meelest on suht lamp tembeldada kedagi hellitatuks, kui nad on lihtsalt lapsed, kes ajavad oma lapseasju ja näevad maailma läbi oma lastesilmade. Seega on mul vaid üks soovitus – mõistmist, närvi ja jõudu teile. Laste kasvatamine ongi üks katsetamine ja eelkõige ENDA kasvatamine. Ja ma olen kindel, et kõik annavad endast parima. Tunnen isegi, et mul on justkui nagu ebaaus stardipositsioon siin “moraali” lugeda, et ooo, olge lihtsalt tsillimad. Sest ma olen alati olnud lastega nii, et mul on 24/7 kellelegi teisele toetuda ja kui närv tahab peale tulla, olen saanud lihtsalt olukorrast eemalduda. Nüüd pean ma vahepeal veetma päevi lasteta ja usu mind, see annab närvidele ka kõvasti puhkeaega, et hiljem selle võrra palju tsillim olla.
Et siis jah, sellised mõtted minu ära hellitatud lastest täna.
*Mitte selle pärast pitsi, et emme hommikust õhtuni viina jooks, vaid Martale meeldib nendega mängida lihtsalt ?
The post 3# ära hellitatud lapsed appeared first on Mallukas.