Palun tehke mulle selgeks, et miks ma olen nagu lõhestunud isiksus? Et mul PEAB kogu aeg olema mingi miljon projekti käsil, sest muidu on “igav”, aga samas ootan ma pidevalt, et saaks juba üks ja teine asi valmis, et ma saaks samal ajal iniseda, et issand jumal, niii kiire on, kõik võtab nii palju aega ja ei saa iial valmis. Et nagu, kui ma lõpetaks asjade orgunnimise ja tegemise, siis ma saaks ju sinna seisu, kuhu ma väidetavalt jõuda soovin. Noh, et kõik oleks nagu VALMIS ja done ja ma saaksin “rahus olla”. Aga vot ei saa, sest ma olen ilmselt vaimselt haige inimene, kes ei suuda mitte millegagi rahul olla. Ja see tundub mulle endalegi tänamatu.
Näiteks olen ma selle paari kuuga siin kodus elades juba mõelnud mitme asja kohta, et fuuuuck, oleks võinud seda või teist teistmoodi teha, siis oleks PALJU parem ja ma oleksin kuidagi õnnelikum? Ja need asjad on nii tühised, et mul häbi seda välja öeldagi. Noh, näiteks ma tahaks, et mu diivanil oleks sügavam istumisosa. Ja ma tahaks, et ma oleksin lasknud köögisaare pealmise plaadi mingi 40 cm laiema teha, et külje peal ka tooliga istuda saaks. Ja ma poleks pidanud seda vana kööki elutuppa lohistama, vaid hoopis uue tellima, et oleks saanud ehk paremaid lahendusi välja mõelda ja KUSKILE suurema külmkapi mahutada, sest ma nii tahan kahe uksega külmkappi.
Aga kas mul on neid asju VAJA? Ei ole ju, lihtsalt tahaks. Ja kadedus on vastik tunne, aga aiii blinn, kuidas ma tunnen seda iga kord, kui ma instas vaatan teiste inimeste kodusid. Kellel on mingid sajameetrised laed ja suured külmkapid ja ruumi rohkem ja aed ja kõik need asjad, mida mul ei ole. Ma isegi siin ei hakka süvenema sellesse, et ma ei viitsi iial aias toimetada ja mu 101 ruudune korter on juba praegu mulle liiga suur, mida suuta ja viitsida koristada. Aga miks ma lihtsalt EI suuda olla õnnelik selllega, mis mul on? Mis kuradi kadeduseuss mulle sisse roninud on, ah? Ja kuidas ma sellest raisast lahti saan??
Loomulikult on mul hetkel naiselik tung minna vähemalt juuksurisse ja endaga midagi teha, aga kuna ma juba tuka endale lõikasin (mis on üleriigiline sümbol ebastabiilsest inimesest), siis ma pole kindel, mida ma seal täpselt teha lasen. Endal tuleb ka hirm peale. Et kui homsest mind mulletiga ringi jooksmas näete, siis olge palun armulikud.
Ma ei ole päris 100% oma ratsionaalset ajunatukest kaotanud, seega mõistusega võttes ma saan ju aru, et jaa Mallu, tubli oled. Teed tööd ja ostsid oma kodu ja ei näe see ka sul just eriti nadi välja. Ole nüüd õnnelik! Aga ma ei saa, sest mul on mingi mai tea mis jonn peal ja kõik tundub poolik ja mitte “ideaalne”. Sry, ma olen vist eilsest saadik natukene kibestunud sellest, et ma eile juubeldasin oma vannitoaga ja siis osad ütlesid, et mõttetult suur ja näeb välja nagu steriilne ujula 
Või siis kassib mul see ära, et mul on jälle ohatis, kes mind ikka teab, või minust aru saab.
Üldse on mul praegu mingi enesehaletsus käsil, mis hõlmab jälle neid tavapäraseid mõtteid, et “ma ei käi päristööl”, mis on ise naeruväärne kirja panna, sest käsi südamel, ma ei taha PÄRIS tööd teha (ma isegi ei oska midagi). Teen siin parem oma mängutööd ja keeldun riideid sorteerimast, sest ma ei viitsi, sest miski pole päris valmis ja ideaalne. Ja kõigele lisaks tundub mulle, et ma olin kunagi nii naljakas ja nüüd ma ei oska enam üldse nalja teha. Kas minus toimub mingisugune alaareng v? Kui jah, siis öelge palun, kuidas seda peatada, enne kui ma näiteks kaotan kõnevõime või oskuse saapapaelu siduda.
Ja see paneb mind mõtlema, et kas keegi on praegu kuskil, kes tunneb, et tal on kõik ideaalne. Täpselt nii, nagu ta tahab? Kui jah, siis palun ärge öelge mulle, muidu lähete sinna samasse kategooriasse, kus need kõrgete lagedega vennad on. Olen kohe kade nagu väike uss
.
Ps! Ma olen kade isegi enda peale sellel avapildil, sest mulle tundub, et ma nägin kunagi nii fresh ja kõhna välja, nüüd istun siin hommikumantlis ja söön võileibu nagu mingi mammi. Et jah, minu poolt tänane hala, teie poolt palun haletsevat “pats-patsu” õlale, et ei ole su pea midagi kandiline, eiiii oleeeeee…