Ma tellisin endale detsembri alguses suht väikese, potis nulu. Selles suhtes väga hea valik, et kuna ta nii pisike ja poti sees oli, ei õnnestunud kassidel seda kohe mitte kuidagi ümber ajada. Siis aga pakuti mulle veidi suuremat kuusepuud ja kuna ma kuuse lõhna olin igatsenud küll, siis lasin ta endale koju tuua. Suur, kohev ja kahemeetrine iludus.
Samamoodi olid sellest nüüd palju rohkem huvitatud enamik kasse. Hellat ma ei süüdistaks, ta on ainukene “normaalne” täiskasvanud kass, kes teiste kombel suuremat mängida ei viitsi. Esimesel ööl ärkasin ma kell neli öösel ilge mütsaka peale, ehk siis kassid olid suutnud kuuse piki riiulit ümber ajada. Pooled ehted olid puruks, riiulilt vaas ja lamp maas. Suht mõnus oli öösel seda jurakat üksi püsti tagasi vinnata ja maast vett kuivatada.
Siis aga märkasin, et kuusejalale polnud neid lisatoestusi alla pandud, seega panin ka need paika ja arvasin, et kuuseprobleemid on minevik. Nojah, tüng, värdjas, või kuidas seda nüüd öeldaksegi. Eile öösel olin ma just silma kinni pannud, kui elutoast kostis jälle tuttav mütsakas.
Ja no muidugi ujus vaip kuuseveest, kuusk sirakil maas ja Joosep kuskil poole kuuse seest välja vahtimas. Ma ütlen kohe ausalt, et peale seda, kui ma umbes kolm korda seda tulutult uuesti püsti saada üritasin, läksin ma lõpuks NII närvi ja sain ilmselt mingi vihainsuldi. Seega sorri kõikide naabrite ees, kes mind öösel, palja perssega nägid hüsteeriliselt kuuske aknast välja sikutamas nägid. Loomulikult kasutas juhust ära ka Joosep, kes esimest korda õue lipsas. Mina endiselt, palja perssega, roppusi sisistades teda mööda naabrite terrasse taga ajades – ilusad ajad ja vihainsult number 2! Kui ma ükskord selle kuradi kõutsi kätte sain ja sisse tõin, vaatasin ma toas ringi ja sain vihainsuldi number kolm.
Katkised jõulukuulid igal pool ja umbes 90 kilo kuuseokkaid, millest julgelt pooled mu vaiba paksu karva sees kinni. Ahjaa, lisame sinna kombosse veel mitu liitrit vett mu vaibas. Mis siis muud, kui hakkasin tavalise põrandaharjaga sealt raevukalt neid välja pühkima, aga need okkad olid (ja on siiani) vaibas kinni nagu tiinekad enda laujatest iidolites. Umbes 20 minutit vihast siunates pühkimist, hakkas asi natukene jumet võtma. St okkaid olid ikka igal pool, aga vähemalt mitte hunnikutes. Kuivatasin siis suurema vee ära ja vaatasin, et vaip on mitte vaid märg, must ka. Seega pritsisin ma vaibale puhastusvahendit, haarasin kraanikausist nuustiku ja hakkasin kell 1 öösel vaipa pesema. See hetk, kui nuustik valget vaipa puudutas, sain ma aru, et kraanikauss on guaššidest sinine (sest lapsed tegelesid eile joonistamisega) ja nüüd olin ma seda guašši vaibale hõõrunud :)))))))
Sisesta vihainsult number neli.
Kui ma lõpuks magama ronisin, endal kõik kehaõõnsused ja augud tuugalt kuuseokkaid täis, vandusin ma endale, et ühtegi kuuske enam siia majja ei tule, enne kui need kassitited inimeseks saanud ei ole. Nagu ma saan aru, et nad on väiksed ja kasside “pahandused” on üsna tavalised asjad (küsige mitu vihainsulti ma sain, kui ma nägin, et nad kõik mu uued kardinad ära rappinud on :))))
Eks näis, kas ma jõuludeks mõtlen ümber. Hetkel vedeleb see kuusk kurvalt akna taga külili. Ega tema süüdi pole, aga kellegi peale pean ma oma viha valama ja kuna kasse kägistada ei ole sünnis, siis saab kuusk kogu raevu endale. Käigu ta kah persse.
The post vihainsultide öö appeared first on Mallukas.