Ma juba mitu päeva mõtlen, et kas peaks üldse sellest teemast kirjutama, sest teema on iseenesest kurb ja tekitab mulle väga kahetisi mõtteid. Nimelt räägin ma sellest noormehest, kelle õed tegid üleriigilise korjanduse, et vend saaks Saksamaal ravi. Kahjuks läks elu aga nii, et noormees ei jäänud ellu ja nüüd on tekkinud suur poleemika selle raha üle, mis talle korjati.
Esiteks ütlen ära, et mina ise annetasin ka. Kui palju, seda ma ei mäleta. Kindlasti ei räägi me siin väga suurtest summadest ja kindlasti mitte ei arutle ma praegu sellel teemal selle pärast, et ma oma raha nüüd hirmsasti igatseksin või seda tagasi tahaks.
Mis mind mõtlema paneb on see, et alguses lubati, et kogu järelejääv summa annnetatakse edasi teistele abivajajatele Kingitud Elu fondi. Selles suhtes tundus see väga armas mõte, sest näha oli, et raha kogunes väga kiiresti ja kindlasti annetasid inimesed ka edasi siis, kui raha juba koos oli. Ikka lähevad ju sellised asjad kallimaks, kui esiti arvatud ja ka kaasa läinud perel on väljamaal suuremad kulutused jne. Seda enam, et kui midagi üle jääb, pidi see minema samasugust rahalist abi vajajale inimesele/inimestele.
Ma olen isegi kunagi teinud blogipostituse (mida ma hetkel ei suuda leida), kus ma olin üsna kindlal arvamusel, et kui on juba annetatud, siis pole sinu asi, mida selle annetusega edasi tehti. Kui ma väga mööda ei pane, siis oli teema toona selline, et keegi palus lastele riideid, siis päris paljud saatsid suurte kottidega oma lastest üle jäänud asju ja siis olid vihased, kui hiljem neid paari euroga müügiks nägid.
Eks ma olen ka selline naiivitar ja alati usun inimestest parimat, seega sellisel juhul ütleks minu loogika seda, et järelikult inimene sai enda vajalikud riided kätte, aga kuna kõiki ei kanna ja niisama nurka vedelema jätta mõtet pole ja ilmselt ka rahahäda on aktuaalne (sest muidu ju ei paluks internetist avalikult riideid lastele), siis et natukene majanduslikku seisu parandada, pani üle jäänud asjad müüki. Kui tõesti selline keiss on, siis mina leiaks küll, et kui inimene tõesti sai palve peale 10 paari saapaid, siis miks mitte teenida natukene raha? Seda enam, et antud loos olid asjad tõesti väga väikse pisku eest müüki pandud.
Nüüd on aga aastaid möödas ja mina olen skeptilisem. Kahju kohe, et praegu oleks mul vist ka kohe esimene mõte, et issand jumal, oligi pettur! Ma ütlen – iga kord kui keegi mind jälle tüssab/tüssata üritab, muutun ma aina skeptilisemaks ja ei usu varsti enam oma enda ema nime ka.
Ja nüüd siis postituse algusesse tagasi: perel jäi järgi mitukümmend tuhat eurot ja paistab, et lubadus ülejäänud raha kanda Kingitud Elu fondi on sootuks ununenud. Nüüd kirjutasid õed hoopis, et panid raha hoiusele ja kui koroona enam laineid ei löö, avavad nemad oma venna auks restorani, sest see oli tema unistus. Ja kui see resto hakkab kasumit teenima, siis annetatatakse VEEL rohkem raha!
Ausalt, ma ei taha olla kuidagi südametu või viriseja. Ma ei kujuta ettegi, mis tunne on oma lähedast inimest nii noorelt kaotada ja ausalt öeldes loodan, et ei pea ka kunagi tundma. Aga selline restojutt pani mind küll kulmu kortsutama. Inimesed (sh. ka mina) annetasid selle raha vähihaige/te inimeste raviks. Kas siis see konkreetne noormees, või keegi teine. Milleks ma raha EI annetanud, oli kellegi äri alustamiseks. Sellega võiks iga pere ikka ise tegeleda.
Ma muidugi absoluutselt ei arva, et see oleks mingi etteplaneeritud skämm, sest no kes saaks sellist kohutavat lõppu üldse ette ennustada. Aga mulle tundub, et kuskil siin vahepeal on mingi vale idee pähe tulnud ja nüüd jääb paljudele, kes annetuse tegid, mõru maitse suhu. Ma ei saa muidugi kõigi eest rääkida ja jällegi ei tahaks kuidagi sobimatult kõlada, aga kuidas saaks üldse keegi lambist mõelda, et oh, saime hunniku annetusi, teeks resto? Restoäri on isegi ekspertidele VÄGA raske, nagu ma aru saanud olen. Seega loota, et paneme püsti ja siis kunagi kui hakkame sealt tulu saama, vot kus siis kukume annetama, on natukene naiivne? Ei? Aga kui tulu ei tule kunagi? Siis kehitatakse õlgu ja öeldakse ups, üritasime siin unistust täita, ei tulnud välja, aga elu läheb edasi? Samal ajal oleks võinud mitu inimest selle rahaga oma elupäevadele arvestatavat pikendust saada…
Eriti jube on lugeda neid kommentaare, mis ravi teekonna lehel kirjutatakse. Kui keegi isegi julgeb mainida, et viisakas oleks raha lubatud kombel annetada, saab sealt vastu sõimu, et inimesed on kadedad, lollid ja üldse ei tohiks annetada, kui pärast hakkad dikteerima, mida annetusega teha.
Noh, ma leian, et mingil määral nagu võiks? Et kui ma annetan korjandusse raha põlengus kodu kaotanud inimeste jaoks ja hiljem selguks, et korjanduse teinud isik otsustas hoopis kasiinosse minna selle summaga, sest KUI ta võidab, siis saaks ta ju pere palju rohkem anda, kui praegu annetusi tulnud on. Kodu kaotanud inimesed istugu nii kaua lumehunnikus ja oodaku?
Ühesõnaga, sain oma mõtted kirja panna. Tahan rõhutada, et kuna minul nende õdedega ise kontakt olnud ei ole, siis ma loodan siiralt, et nende enda kirja pandud sõnad olid mingis segadushoos kirja pandud ja tegelikult käituvad nad ikka oma sõnade järgi. Ma saan ju aru, et kindlasti raske aeg ja mõte teise unistuse täitmisest tunduks ilus, aga niimoodi seda teiste rahaga teha minu meelest ilus pole. Seda enam, et seal kommentaarides oli omajagu ka neid, kes restorani avamist heaks kiidavad – andku nemad oma raha siiis resto jaoks ja ülejäänud osa võiks ikka teistele abivajajatele anda.
Aga need on vaid minu tagasihoidlik arvamus asjast. Mis te arvate?
The post ei oska miskit mõelda appeared first on Mallukas.