Ma tõstan käed ja ütlen, et ma ei oska kulme värvida. Selles suhtes, et läbi häda midagi ma olen sinna peale plätserdanud küll, aga iga kord, kui ma neid värvisin, tulid nad lõpuks erinevad ja mitte kuigi esinduslikud. Minu enda õnneks ei ole ma kuigi suur perfektsionist ja ma teadsin küll, et ega keegi neid kulmusid mul luubiga ei vahi. Aga värvitud kulm on ikka ilus, kuidagi raamib kenasti näo ära ja jätab isegi ülejäänud meigi tegemata jätmisel mulje, et midagigi on näos olemas. Selle pärast tuligi mul mõte, et peaks laskma endale kulmud teha. Ega kahe lapsega elu ei ole meelakkumine, kus enda meikimiseks aega maa ja ilm on, seega oleks ju hea, kui midagi oleks kohe olemas, kui silmad lahti teen ja kargu alla ajan.
Alguses mõtlesin ma lihtsalt kulmude keemilisele värvimisele+korrigeerimisele, aga lõpuks avastasin ma ennast ikka Kristina Ilutoast, Kristel Suvi püsimeigistuudiost (LINK). Kõige esimene samm oli tegelikult mul perearstilt uurida, kas ma tohin üldse endale püsimeiki teha, kuna olen imetav ema. Aga arst leidis, et ta ei näe põhjust, miks ma seda teha ei tohiks. Jah, tätoveeringuid ei tohi teha, aga püsimeiki tehakse rohkem pindmisesse nahakihti ja seega on täitsa lubatud ka rasedana, kui ka imetavale emale, kuid igaks petteks peab naine siiski enda arstilt/ämmakalt üle küsima!
Esialgu uuris Kristel mu näonahka ja nahatooni, valisime koos kulmude värvi ja kulmude tegemise tehnika. Värvivalikuks sai keskmine pruun ja tehnikaks kulmukarvatehnika, mis sobib minu näonahaga Kristeli sõnul paremini. Siis joonistas ta mulle kulmud näkku, mulle sobis ja nõnda hakkas ta mulle kulme pähe “tätoveerima”. Ma nüüd tean, mis tunne Nõia Intsul oli, kui teda näkku tätoveeriti… :D Naliii, mind on tätoveeritud, aga see ei olnud tätoveerimisega võrreldav!
Imeline mina oma naturaalsuses. Meikimata, siniste silmaaluste ja puhmas kulmudega.
Kabinetis veetsin ma vist kokku üldse kaks tundi, aga minu meelest enamik aega kulus ettevalmistustele. See püsimeigi osa võttis minu meelest tunnike, aga ma pead panti ei pane, sest ma kella ei vaadanud. Igatahes ma vastan nüüd kahele enimküsitud küsimusele. Kas see oli valus? Ei, ei olnud. Vahepeal natukene kipitas, aga püsimeigi tegemisel kasutati tuimestavat geeli. Teine küsimus, mida minu imestuseks küsiti on see, et kas mu enda kulmud aeti maha. Ma ei kujuta ette, miks oleks ta pidanud mu enda kulmud maha ajama, aga ei. Ei aetud! Enda kulmud on kenasti alles. Ainult seda hirmsat puhma ta natsa pügas, mis mu kulmudes oli. Natukene kitkus ka ja see kitkumine oli kõige valusam osa kogu protsessist, päriselt kah.
Kulm on “kammimata” #ups
Täna näevad mu kulmud siis sellised välja. Nad on veel natukene tumedamad, kui lõpptulemus olema peaks. Umbes 10% peaks nad heledamaks minema. Lisaks peaks paari päeva jooksul peale tulema kerge koorik, aga mul pole veel tulnud. Valus pole ikka veel, ainult natukene sügelevad kulmukesed. Peale olen määrinud Bephanten kreemi, hästi õhukese kihina.
6-8 nädala pärast pean minema nn järelkontrolli, kus tehakse pisiparandused ja korrektuurid, kui seda vaja peaks olema. Tulemus peaks kestma umbes aastakese, siis hakkab pigment hajuma ja vajab ületegemist. Vähemalt nõnda Kristel mulle rääkis.
Hinnainfot leiate SIIT!
Mul paljud sõbrad imestasid, et appi, kuidas sa julgesid püsimeiki teha, et keegi võib ju su kulmud jube pekki keerata, aga noh, ma isegi ei mõelnud sellele. Kristel tundus (ja ongi) väga pro ja oli sada korda rohkem perfektsionismi peal väljas kui mina. Ma ütlesin vist mitu korda, et ok, minu meelest on nad nüüd valmis ja samasugused, aga ikka nokitses Kristel midagi edasi :D Pohuisti rõõmud – olen vist alati suht rahul kõigega! Aga siinkohal tundub, et on vist põhjust ka rahul olla, sest siiani on kõik kiitnud. Isegi Kardo täna hommikul ohkas, et ma olen nii ilus, et oleksin nagu salaja varem ärganud ja ennast ära meikinud. Hehe.
Igatahes, ma nüüd olen mega rahul ja näen veits rohkem inimese moodi välja. Soovitan soojalt. Vähemalt Kristeli töö on korralik!