Umbes täpselt paar aastat tagasi kirjutasin ma selle postituse. Munarakudoonorlus ei ole miski, millele ma super palju rohkem mõelnud oleksin, kui täitsa aus olla. Endal on lapsi jalaga segada ja selles mõttes minu jaoks isiklikult ei ole murekoht. Mis ei tähenda, et see päriselt pole oluline teema. Eks kui ma ise ka mõtlen sedapidi, et mis oleks elu ilma oma kolme mugulata… No ei oleks suurem asi, tee mis tahad.
Ma olen tegelt selles eelmainitud postituses päris põhjalikult lahti kirjutanud, mis ja kuidas. Et kui otsustad munarakudoonoriks hakata, siis kuidas see protsess enam-vähem välja näeb. Ei hakka kõike üle kordama, minge lugege sealt. Küll aga panen südamele, et kes on mõelnud, et omal lapsed olemas ja tahaks seda emaduse rõõmu ka kellelegi sellisele võimaldada, kes omal jõul ei saa, siis vot just teile on see postitus mõeldud.
Teada värk, et naised sünnivad juba kõigi munarakkudega, mis neil elu jooksul üldse olema saavad. Midagi juurde ei teki. Seega kui kellelgi on tema munarakud mingil põhjusel kahjustada saanud, mõni tervisehäda kimbutab või lihtsalt vanus seal maal, et munarakkude arv juba kaduvväike, siis on perekonna loomine oluliselt raskendatud. Tänapäeval ei taha väga paljud üldse enne 40ndat elu aastat paikseks jääda ja see on okei. Paraku bioloogiline kell kellegi tahtmisi või arvamust ei küsi ja kusagil 35 eluaasta paiku muutub rasestumine varasemast järjest keerulisemaks.
Ma võin numbritega siia-sinna veits mööda panna, aga no umbes midagi sinnakanti. Point on selles, et inimesed ei taha enam super esimese asjana lapsi saada. Ei mõeldagi sellele võib-olla ja see on igati okei. Aga kui siis see tunne kätte jõuab või õige inimene kõrvale tekib, tuleb endalegi ootamatult hakata rinda pistma sellega, et kas keha ka soovitud moel enam toimib. Novot. See ei ole muidugi alati vanusega seonduv teema, lihtsalt üks võimalik põhjus.
Munarakudoonorluse propageerimine ei ole mingi tavapärane šampooni- või kreemireklaam, et näete, jube hea, minge ja ostke. Eks igaüks peab tajuma, kas tema jaoks on juba munarakud lapsed. Minu jaoks isiklikult pole sellist asja. Seda enam, et lapse isaks saab ka veel keegi mulle täitsa võõras inimene, ei näeks ma küll, et lihtsalt ühte anonüümsesse munarakku kiinduda võiksin. Mõnede inimeste jaoks on see tunne teistmoodi ja see on ka okei. Nagu oma lastele ka korrutan, siis igaühe keha on tema enda oma – ei ole kellegi teise asi öelda, mida sa sealt loovutada tahad või ei taha.
Aga puhtalt iseenda seisukohalt mõeldes ma isegi ei saa täpselt aru, miks ma juba ei ole munarakke loovutamas käinud. Kindlasti ei ole ma seda mõtet maha matnud. Kui midagi, siis vastupidi. Ise ma tõesti enam lapsi juurde saada ei soovi ja asi mul siis oma munarakke kellelegi teisele loovutada, kellel neid hädasti tarvis oleks. Eelmisest korrast, kui sellest rääkisin, tuli vist lihtsalt nii palju muud elu vahele, et kuidagi jäi soiku see mõte, aga peakski uuesti ette võtma. Seda enam, et neile, kes oma munarakke loovutavad, tehakse kõikvõimalikud põhjalikud (ja muidu väga kulukad) tervisetestid. Saaks heateoga paralleelselt ka super hea ülevaate iseenda tervisest. Ja kuigi raha pärast mina isiklikult seda ette ei võtaks (ega soovita ka teistel, pigem võiks selle taga olla siiras soov kellelegi midagi elumuutvalt head teha), siis tõepoolest käib sellega kaasas ka üsna kopsakas hüvitis. Täpsemalt saate kõige kohta infot SIIT. Ja munarakudoonorluse kohta üldisemalt SIIT.
Nii et kõik 20-31aastased, kellel mõte liikuma hakkas, olete oodatud pöörduma Munarakudoonor.ee poole 
Väga tore oleks, kui kommenteerite, mis teie mõtted sel teemal on. Kas olete munarakke loovutanud või sellele mõelnud?
*Postitus sündis koostöös Next Fertility Nordic’uga
**Avapildil need lapsed, keda ma ei ole nõus ära andma.
The post osad lapsed olen nõus ära andma* appeared first on Mallukas.