Ma usun, et kõigil teist on kodus aknad. Või silmamunad peas. Aga pean ikka ära mainima, et õues on nii ilus valge lumi maas. Olen nüüd kohe eriti rahul, et eile käis üks väga tore blogilugeja mul abiks, et ma endale koju ka veits jõuluvaibi saaks. Ja aiiii, kus see jõuluvaib saabus. Nüüd on postituse positiivsem osa läbi ja saame jätkata millegagi, mis mulle palju südamelähedasem on – ving ja hala! Halleluuja!
Esiteks pean virisema, et mu talverehvid pole ikka kohale jõudnud. Täna-homme peaksid lõpuks jõudma. Kuigi värske lumi on silmale kaunis vaadata, siis sõita on maru libe. Eile just sõitsin Männikult koju ja noh, loomulikult ikka väga vaikse kiirusega. Jumal tänatud, sest see viib meid järgmise teema juuurde, mida pean alustama pühaliku üleskutsega:
Kallid inimesed ja lapsevanemad. Kui teil on eluisu otsas või ei ole teil enam huvi lapsi talitada, siis minu meelest oleks viisakas kodus kuskil kuuri all mürki võtta. Või miks mitte lasta heal sõbral teile kurikaga piki pead lüüa. Mida EI ole viisakas teha, on oma eluteed lõpetada pimedatele teedele tuiama minnes. Muidu oleks nagu suva, aga ma miskipärast nagu ei taha enda hingele seda, et kellegi alla ajan või kellegi lapse vigaseks sõidan.
Helkur ei maksa peaaegu mitte midagi. Enamikele lasteriietele on vähemalt mingi väike helkurinirakas juba kuskile peale õmmeldud. Ja no TÕESTI ei näe praegu pärast kella kolme peaaegu mitte midagi. Jalakäiatele endale võib tunduda, et nad on maru nähtavad, siis ega ikka ei ole küll. Nii et sõitsin mina seal niigi super aeglaselt, kui äkki pidin äkkpidurdama, sest must kogu mu paremal käel osutus hoopistükkis inimeseks. Kae lopsu. Seekord sain mitte alla aetud, aga järgmine kord ei tea lubada.
Teine probleem – mu armsad kassipojad ei ole enam niiväga kassipojad, mistõttu on Joosepil tänaseks aeg kirjas väikseks operatsiooniks. Muidu ei oleks sellest suuremat numbrit, aga hetkel on ta kaks päeva oma õdesid üritanud seksuaalselt ahistada ja lihtsalt palvetan, et mulle siin mingisugust ebardiperekonda kasse ei sünni. Kohe üldse ei usu, et õed ja vennad just geneetiliselt parim match on koos lapsi saama. Samas minu õnne teades on siin varsti 20 viie saba ja kaheksa silmaga kassipoega, kes kuskil nurgas “kill mee….” kähisevad.
Okei okei, ma nii grinch ka pole, et virina lainel postituse lõpetaksin. Mind teeb täna nimelt väga õnnelikuks see, et Kaspar ehitas mu esikukapile uksed ette ja see näeb kohe NIII palju ilusam välja! Tõesti teeb südame soojaks. Enne oli nii, et võisin toa kuitahes korda teha, aga kuna kapi sisu tundus ikka sassis, oli see kogu aeg super häiriv. Nüüd ei ole! Ja see on nii tore, et ma praegu reaalselt ronin teki alt välja ja teen kohe pilti, et teil saaks mega savi olla, kas mul on kapil uksed või mitte 
The post helkuritest, kassidest ja kappidest appeared first on Mallukas.