elu lastega🤯

Vahepeal tekib mul küll tunne, et mina ei saa aru, mida see Marikene oma peas mõtleb või kas üldse mõtleb. Ükspäev helistas mulle peale kooli, et kas sõber võib külla tulla. Kuna antud sõber just eelmine päev oli külas käinud ja meil oli samaks päevaks planeeritud suuremat sorti kraamimine, siis ütlesin, et teeme külaskäigu mõni teine kord. Mari seepeale küsis, et kas ta võib sõbraga enne koju tulemist poes käia. Noh, kuna tal rahakott oli kaasas ja kooli kõrval tõesti on pisike pood, siis ütlesin, et käigu pealegi, aga siis tulgu ikka bussiga kenasti koju.

Ütleme nii, et ma olen niigi hämmastuses, et ta üldse oskab bussiga ise kooli ja koju minna, aga no see selleks. Mul ema õpetas talle teekonna selgeks ja enamasti ta tulebki nüüd üksi bussiga. Teine variant oleks nii kauaks Kardo juurde minna, kuni ma väiksematele aeda järgi lähen, aga ta eelistab iseseisev olla. No olgu pealegi, mis ma ikka keelan. Ma temavanusena sõitsin ammu üksi Pärnu-Tallinna vahet, asi siis see Männiku-Laagri ots ära sõita.

Tavaliselt jõuabki Mari peale kooli umbes neljast koju, ma ootan ta ära ja lähen siis väiksematele järele. Seekord hakkas juba kiire, õnneks oli mu ema siin ja ütles, et ootab ise Mari ära. Ma läksin rahumeeli lasteaeda, võtsin lapsed kaasa, panin nad autosse ja tahtsin juba rooli istuda, kui minust mööduv mees mainis, et minu laps on ta autos.

Te oleksite pidanud mu segadust nägema. Mu esimene mõte oli, et keegi lastest on kuidagi juba autost välja ronida jõudnud ja võõrasse autosse karanud. Misõttu oli mu küsimus üsna adekvaatne:

“Milline laps?”.

-“Eee…Mari ikka…” vastas ta kohmetult.

Tere, aasta ema siinpool. Ei suuda isegi hallata kui palju lapsi mul kus on.

Igatahes selgus siin nüüd laste kena salaplaan. Mari sõber oli helistanud vanematele ja öelnud, et läheb Marile külla. Seejärel istusid nad bussile ja sõitsid südamerahuga Järve keskuse mänguasjapoodi, et igasugust mõttetut pudi kokku osta. Okei, nende jaoks ei olnud need ruubiku kuubikud ja pop-it’id ilmselt suva pudi, aga peaaegu 70 euri eest sellist jama osta on minu jaoks veits too much. Mari sõbra isa oli aga äpist näinud, et laps liigub nagu täitsa valele poole ja sõitis Järve keskusesse kohale, kust ta nad ka üles leidis. Ühesõnaga pakkus ta Marile, et viskab ta koju ära (jumal tänatud, sest sõber viis Mari keskusesse ja ma olen üsna kindel, et ta poleks ise koduteed ilmselt leidnud). Kuna aga tal noorem laps oli veel lasteaias, siis oli plaan tema enne peale võtta ja siis Mari ära tuua. Kuna lapsed käivad samas aias, siis seetõttu me seal aia taga ka suvalt kohtusime.

Maril oli õigust muidugi üle – ma ju lubasin poodi minna. Ja ma ju ei öelnud, palju ta raisata võib. Tõsi ta on, sest ega ta küsinud ja ma ei osanud ka selle peale tulla, et ta kõik enda sünnakingi raha laiaks lüüa kavatseb. Kuigi tõele au andes ongi see tema raha ja laias laastus ongi tal vaba maa sellega teha, mis tahab, aga ma ikka arvan, et see oleks võinud midagi suuremat ja toredamat olla. Tema sõnul ongi aga see hunnik popiteid ägedad ja tema absull probleemi ei näe, et tal nüüd enam raha järgi pole. Samuti ei näe ta probleemi, et ta suvalisse autosse istus ja rahumeeli kuskile sõitma hakkas.

Tõesti jumal juula aita mind, kas see elu lastega peabki selline olema, et nad elu eest kuskile ära kaduda üritavad?

Eile oli ka hea vestlus temaga. Ma nimelt sõitsin alles Haapsalust koju ja helistasin Marile, et ta peale kooli Kardo juurde läheks, sest ma ei ole veel kodus.

“Aga kas ma pingi peal ei või istuda ja sind oodata?”

-“Mis pingi peal??” olin ma super segaduses, sest õues sadas vihma ja oli jumala pime.

“No need pingid, mis meie maja ees on?”

-“Issand jumal, sul on ju võti olemas ja kui sa tahad koju minna, siis sa võid ju tuppa ka minna. Sul on võti ju olemas. Ma lihtsalt mõtlesin, et mind pole kodus ja äkki sa ei taha üksi olla, selle pärast ütlesin, et mine issi juurde!”

“Jaaa emme, see on väga hea mõte, ma lähen parem tuppa!”

Nagu kallis laps, MIS su peas toimub, et tuppa minemise asemel esimene mõte oleks kuskil vihma käes pingil istuda

Ma pärast veel helistasin talle kaks korda, et veenduda selles, et ta tuppa läinud on, mitte kuskil pingil ei ligune. Õnneks ikka läks ja ma jõudsin ka varsti koju, seega oli olukord lahendatud. Aga mulle lihtsalt ei mahu pähe, et mu laps mingit oma elu elab ja oma käike korraldab.

Täna näiteks tulevad Marile kaks sõbrannat ööseks. Selle orgunnisid nad ise ära, öeldes kõikidele emadele, et teised emad lubavad ja noh, ega ma tõesti vastu ka ei ole, aga kooskõlastatud seda minuga igatahes väga ei oldud, ups. Igatahes saab mul täna siin viis tüdrukt olema, niiet kui ma enam kunagi sõnagi ei kirjuta, olen ma vahepeal hulluks läinud

Ma tean, et mida aeg edasi, seda rohkem asju nad korraldavad, seega võite mulle jagada, mida teie lapsed korraldanud on

The post elu lastega🤯 appeared first on Mallukas.