Kas teie oskaksite öelda, missugune võiks olla üks “õudselt ilus õuduslugu lastele”? Just sellise kirjelduse andis Randvelt Kirjastus oma uusima lasteraamatu “Pirita kloostri kummitus” kohta, kui seda mulle lugeda pakkus. Ma vist isegi ei tea rohkem ühtki konkreetselt lastele kirjutatud õudusraamatut? Telekast tuleb pool aega mingeid kolle ja koletisi, aga vot raamatukaante vahelt ei meenu üldse. Nukitsamehes see vanamoor on vist kõige ligilähedasem asi…
Ma ei ole lastele tegelt kunagi väga regulaarselt mingeid unejutte ega asju lugenud. Vahel kui nad spets küsivad või kui mõne eriti toreda lasteraamatu saanud oleme, siis. Noh ja õudusjuttu ka väga unejutuks ei tahtnud jätta, hahha. Mine tea, kas keegi üldse magamagi jääb siis enam. Või kui jääb, siis raudpolt näevad kõik kordamööda öö läbi halbu unenägusi. Mulle on mu uni way liiga armas, et sellist eksperimenti tegema hakata 
Nii et rivistasin lapsed täiesti päise päeva ajal üles ja ütlesin, et loen neile ühe kummitusloo.
Okei Marta on veits liiga väike, et nii pikka juttu kuulata. Seda ma isegi ei lootnud, et tema oluliselt üle minuti paigal püsib. Ja naaksu ta panigi üsna pea. Aga teistega kujunes see asi just selliseks, et iga peatüki lõpus küsisin, kas aitab? Kas loeme homme edasi? Aga iga kord sain vastuseks, et eiiiii, just on põnev koht, loe üks veel! Ja täitsa ausalt öeldes veits vahepeal lausa kartsin natuke, et neil saab kannatus otsa. Iga peatükiga tahtsin ise ka üha rohkem teada, mis sellest asjast välja tuleb. Aga ei saanud kellelgi mõõt poole peal täis, jess! Ja täiesti lugesimegi ühe soojaga läbi selle. Okei paar WC-pausi jms elementaarsed seljasirutused, aga üldiselt mingi paar tundi äkki läks? Täiesti vabalt saab mitme lugemise peale ka jaotada, aga me lihtsalt ei saanud enam pidama, sorri.
Ma nüüd ei tea, kas olen elus liiga vähe kriminulle ja horror-lugusid lugenud või milles asi, aga mul endal ei hakanud ka kordagi igav. Okei eelviimase “Plaan B” peatüki puhul tõesti sain aru, mis juhtuma hakkab. Aga enne seda olin ise ka suht teadmatuses. Jumala põnev oli.
Kokkuvõttes võiks öelda, et raamat sobib nii väikesest alates, kes juba suudab natuke rohkem loosse süveneda. Viiene suudab kindlasti. Ainuke asi, et ma neid kõige kurjakuulutavamaid luukerepäid talle lihtsalt ei näidanud. No nii igaks juhuks. Ja kui illustratsioonid sellest loost välja jätta, on jutt ka kohe kuidagi pehmem ehk sobib jumala vabalt ka koolieelikule. Nii et kui raamatupoes seda raamatut lappama satute, siis ärge laske end neist kõige deemonlikemast piltidest heidutada – lugu ise päriselt NII hirmus ei ole. Kuigi mõned sosinal kohad andsid seal parasjagu pinget ja kui siis ülemine naaber samal ajal mingi kolksaka tegi, võpatasime küll kõik
Noh ja hirmsate piltide vahel on tasakaaluks mõned lihtsalt nunnud ja ilusad ka. Illustratsioonide autor on muide sama, kes „Eia seiklus Tondikakul“ raamatulgi. Nii et kui need koletuslikumad asjad välja jätta, siis Eia raamatust tuttav “soe” käekiri on tegelt siin raamatus ka täiesti olemas. Aa ja väga hea koos väiksemate lastega lugedes on see, et hirmsamad pildid on üle kahe lehe ehk loo lugemiseks neil lehekülgedel pikemalt peatuma ei pea. Kui just ei soovi. Saab kohe edasi keerata. Nii et selles mõttes ka hästi läbi mõeldud.
Pean veel lisama, et see, mismoodi seda kummitustegelast seal kirjeldati, oli selle poolest lahe, et mõte kummitusest muidugi ajab judinad peale, aga see oli ikkagi nii teistmoodi ja selle võrra neutraalsem, et tõesti lapsi full ära ei hirmutanud. Loo lõpus panime raamatu kinni ja saime päevaga edasi minna. Keegi hirmunult kuskile elu üle järele mõtlema ei jäänud ega midagi sellist. Jutule elasime selle käigus kaasa, aga lugu ise jäi meist sinna raamatusse. Kuidagi nii.
Raamatu lõpp ei ole ka päris selline nagu vahel õudusfilmidel, et viimane emotsioon on ehmatus. See on ikkagi lasteraamat ja lugu “pakitakse” kenasti kokku. Raamatu lõpus küsisin veel laste käest, et NOH – kuidas meeldis!? Mari väitis põlevate silmadega, et täiega hea oli! Ja ma nõustun. Kuna Lende ka terve aja truult kuulas, siis oletan, et temale pakkus samuti huvi. Ta oleks endale muidu seitse korda muud tegevust otsima läinud.
Kokkuvõttes ma ütlen, et “Pirita kloostri kummitus” oli igatix tore ja huvitav lugemine. Väiksematele lastele hea ette lugemiseks ja veits suurematele paras ise ette võtta. Raamat on müügil Apollos ja Rahva Raamatus.
*Postitus sündis koostöös Randvelt Kirjastusega
The post kummitused on päriselt olemas ka siinsamas Tallinnas* appeared first on Mallukas.