Ma olen siin remondist kirjutades päris mitu korda kommentaare saanud, et issand, kui palju raha sinna korteri alla läheb/läinud on, et kas ma ikka olen ise aru saanud nüüdseks, et selle konkreetse korteri ostmine oli viga. Vot seda, et se VIGA oli, ma ei ütleks küll.
Selles suhtes jah, et kui ma kogu remondiraha korterile otsa panen, siis tõesti oleksin ma saanud kuskile uusarendusse täiesti tutika korteri, aga siin on mitu aga. Esiteks oli 182 000 eurot lagi minu laenuvõtmisele. Korteri hind lasti õnneks veidi alla (180 000 peale), sest hindamisakt ei tulnud täis. Sellise raha eest ei olnud võimalik leida sama suurt ja ma ütleks siiski ka seisukorras korterit. Isegi praegu, kui löön KV’sse sisse hind max 182 000 ja 4 tuba, siis tuleb Laagris välja ainult kaks korterit. Üks 60 ruudune ja teine 80 ruudune. Need mõlemad oleksid meile kindlasti väikseks jäänud, sest isegi praegu 100 ruutu tundub selline täpselt paras, võiks isegi suurem olla, sest mul pole jõuluajaks kuskile isegi kuuske paigutada, haha.
Nõmme piirkonnast ma ei hakka rääkimagi, seal on hinnad veel kõrgemad. Üldse ei ole neljatoalisi jalaga segada ja ma olen siiani kindel, et mul selle korteriga joppas. Jah, sinna sisse on palju raha läinud (ja läheb veel), aga ma teen seda ju iseendale ja selle pärast, et mina tahan. Teoreetiliselt oleksin ma võinud piirduda ainult köögi ümber tõstmisega, sest korter oli ju enne ka elatav. Ja olgem ausad, ega ma kohe teadnud ka, et kõik need ümbertegemised nii kalliks lähevad. Aga samas ma olen mega rahul. Alles hiljaaegu vaatasin pilte sellest ajast, kui ma sisse kolisin ja imestan ise ka, et see ei olnud ju nii ammu, septembri algus, kui ma ei eksi? Ja muutus on ikka mega suur olnud! Meenutagem, et see oli vist teine päev, kui ma sisse kolisin. Esikukapp oli juba ära lammutatud, aga köök polnud veel sisse toodud.
Ma tõesti virisen ja vingun vist juba viimased kolm kuud selle remondi üle, et kui kaua läheb ja kuidas nii palju on valesti läinud ja kui kallis on jne, aga ma tegelikult nüüd õnnetu küll ei ole. Ja ma ausalt ei vingu selle pärast ka, et “hämada ja kaastunnet tekitada” nagu perekool pakkus. Selles suhtes, et hämada ma ei ole isegi proovinud, ma olen omast arust just väga ausalt kõik kirja pannud, et mis palju maksnud on, kui küsinud olete ja minu sissetulekud ei ole ka saladus. Ma võin teile isegi oma blogi hinnakirja jagada, kahju üldse ei ole.
Kaastunde kerjamise koha pealt, hmm, sellega ma võin küll nõus olla. Mitte, et see kaastunne ISE mulle midagi annaks, aga ma olen juba 16 aastat siia blogisse vahelduva eduga oma rõõme ja muresid jaganud ja kui tõesti on tunne, et fuuuu*k, kuidas ma selle jama nüüd lahendatud saan, siis on tegelt ka tore, kui keegi virtuaalselt pats-pats teeb ja ütleb, et ei ole hullu Mallu, küll valmis saab. Küll ära lahendad! See vist igal inimesel nii, et tore ju, kui teised kaasa elavad ja innustavad. Mul on lihtsalt see erinevus, et ma ei pea piirduma ainult oma sõpradega, vaid võin lisapatsutusi saada ka mitmekümnelt tuhandelt virtuaalselt sõpsilt. Abiks ikka 
Vingumise koha pealt – ma olen ennegi öelnud, et ma olen juba selline inimene, et esimese asjana hakkan vinguma ja siis tegutsema. Kui ma siin kurdan, et appi, mul ei ole seda raha ehitusmehele maksta, siis praegu sekundipealt tõesti ei ole. Samas töö võimaldab elada nii, et saan seda reguleerida palju ma teenin. Ehk siis mida rohkem tööd vastu võtan, seda rohkem teenin ka raha. Ma saan aru, et see on tõesti ja päriselt õnnistus, sest väga paljudel seda võimalust ei ole ja ma ei peaks üldse kobisema. Aga mõelge, kui mu blogi oleks ainult jutt, kui #blessed ja õnnelik ma olen. Uusi asju ainult voolab sisse, koostööpartnereid jalaga segada, korter valmib nagu miška. Siis oleksin ma jälle paha, et ainult uhkustan ja priiskan. Ei saa võita seda mängu.
Mu töö on tore küll, aga arvestades, milline udupea ja kaootiline inimene ma olen, siis mul ongi vahepeal raske ise ka hallata, et mida ma teen või ei tee. Vahepeal on ajad, kus ei suuda/taha/jõua tööd teha ja kui tuhin/vajadus peale tuleb, siis kütan mõni päev nii palju järjest, et aju susiseb. Ei ole see blogimistöö nii lihtne, et istun maja ja trükin õndsa näoga. Ja ma tean, et see pole teie asi ja teid ei huvitagi, et palju tööd ja vaeva mul millelelgi läheb, või kui palju ma täpselt teeninin vms, see polegi siin minu point praegu kurta, et issssand, te ei kujuta ette, kui raske on blogida. Selles suhtes, et ma ise olen selle töö valinud ja mulle päriselt meeldib. Lihtsalt mu ATH teeb vahel ka kõige lihtsamad ülesanded keeruliseks ja lisaks mind nii emotsionaalseks, et ma kohe tahaks dramaatiliselt ahastada, kuidas ishhaand ma ei suuda ja jõua ja oska. Aga lõpuks võtan ennast ikka kokku, teen tööd, teenin raha ja panen edasi.
Niiet palun ärge pahandage, kui ma vahepeal vingun, proovin ikka vahepeal positiivsem ka olla, aga negatiivse emotsiooni pealt on kohe kuidagi eriti hea sulg, haha. Tegelikult ma olen ausalt #blessed ja ma olen sellega väga kursis, sest mul on OMA kodu, mida ma saan teha täpselt selliseks nagu ma tahan. Osalt siis tõesti tänu superägedatele koostööpartneritele ja teisalt siis raha eest, mida tööga teenin.
Öeldakse ju, et miski pole igavene ja seetõttu ei saa ka mina naiivselt arvata, et ma siin surmani blogi toksin ja nii ära elan, aga kuni see süsteem veel töötab, olen ma selle eest tänulik ja kavatsen sellest viimast võtta. Ise vahepeal halades ja torisedes, sorri noh Igatahes aitäh teile, et te mulle kaasa elate, virtuaalselt patsutate, nõu annate ja päris persse ei saada. Ma mingi imeinimene pole ja tõesti panen palju puusse ka, aga ma üritan ikka alati parem olla (v.a need korrad, kus ma halvem olen).
The post minu suured vead appeared first on Mallukas.