Mul on praegu selline tunne, nagu ma oleks pesumasinast raha leidnud. Okei, tegelt pesumasinast oleks päriselt olnud tore raha leida, aga seda siiski ei juhtunud. Küll aga tõi Andra mulle eile kaalu, sest ma alustasin liveatgreen projektiga ja ma mõtlesin, et huvitav oleks vaadata, et kas siis kaal ka langeb või miskit. Mul pole kaalu olnud alates aprillikuust, sest see oli vannitoapõrandal ja ta ei pidanud laste pidevale vannis märatsemisele vastu ja roostetas läbi. Ma isegi ei mäleta, mis ma siis kaalusin, ma eeldan et midagi 62 kilo kanti? Eelmisel sügisel kaalusin ma mingi hetk isegi 59, aga see tuli lihtsalt sellest, et ma ei söönud enamikel päevadel rohkem kui viilu leiba, seega ma ei lootnud ega tahtnudki sinna kaalu jääda, kui see tähendas pidevat uimasust ja jõuetust ja iiveldust. See oli siis, kui ma neid ATH ravimeid kammisin ja jään selle juurde, et minu organism nende rohtudega ei sobi, tee või tina.
Alates aprillist olen ma trenni teinud vist null(?) korda ja minu igapäevane sammude arv jääb julgelt umbes tuhande kanti. Ma tahaks öelda, et ma liialdan, aga arvestades seda, et ma eile lamasin kella seitsmeni õhtul oma voodis, siis võib-olla on tuhat isegi üle pakutud. Hea, kui eile sada täis tuli.
Toitumine on ka nii nagu ta on, selle pärast ma selle liveatgreen projketiga olingi nõus kaasa minema – ma lihtsalt ei söö mitte midagi, kuni ühel hetkel avastan, et oh shit, tahaks KOHE süüa ja enamasti need asjad, mida kohe saab, on sellised, mis just kõige tervislikumad ja toiteväärtuslikumad ei ole. Nüüd tuuakse mulle igatahes iga hommik 5 toidukorda ukse taha ja ma ei saa pool pätsi saia sisse süüa, sest “tahaks midagi kiirelt”. Eilne toit oli igatahes mega hea ja nendest kevadrullidest näen ma vist und kah. Tänase kohta veel ei tea, sest ma olen ainult hommikusöögi ära söönud. Kes oleks võinud arvata, et ma söön putru ja see maitseb isegi hästi? Ma olin nendest üleöökaerahelbedest kuulnud küll, aga ise tegemiseni ei ole jõudnud.
Igatahes, kuhu ma nüüd jõuda tahtsin on see, et kui ma ennast eile õhtul kaalusin, siis ma olin 63.5 kilo, mis oli šokeeriv, sest ma olin suht kindel, et ma kaalun vähemalt mingi…70?? Või seitsesada? Ma ei tea, aga mulle tundus, et olukord on ikka mega lappes – tuleb välja, et ei olegi, halleluuja. Eile mõtlesin kohe, et tavai, üli normaalne, võin kohe kõike sisse õgida, mida tahan. Siis meenus, et ma olengi endale kogu aeg sisse õginud, mida tahan, seega jah…
Ega mul muud öelda ei olnud, et halleluuja, ma ei olegi 2000 kilone ja te vb ei näe mind varsti selles paksusaates, kus pereliikmed neid kepi otsas oleva lapiga voldi vahelt pesema peab. Aga samas vb Andra kaal on vale ja TEGELIKULT ma olen 2000 kilone?
Mul on elu aeg olnud tegelikult body dysmorphia, aga mitte sinna poole, kus ma näen ennast paksemana, kui ma olen, vaid vastupidiselt võin ma poes vaadata pükse ja mõelda, et ei tea, kas need on suured, kui tegelikkuses ei saa ma neid kintsudest üleski. Niiet ma ausalt ei vaata peeglisse ja mõtle, et ma olen paks, et ma ennast 2000 kiloseks pean, vaid ma lihtsalt kardan, et äkki ma olen, aga ei saa ise aru, sest ma tundun endale kogu aeg suht fine 
Ja no arvestades eelnevalt väljatoodut, et ma ei liiguta ja söön mega ebastabiilselt, siis tundus see loogiline järeldus.
Vot, sellised kaalulood siin tänasesse päeva, ma lihtsalt tahtsin teiega koos rõõmustada, jehhuu. Aga avapilt on küll paar kuud vana, sest mul pole uuemat. Krt, peaks mingi päev pildistama minema või miskit.
The post sain lõpuks kaalu appeared first on Mallukas.