Kuna siin tihtipeale satub igast tarkasid inimesi koos olevat, siis ma mõtlesin teile rääkida, kuidas mul midagi imelikku peas toimub. Nimelt on mul tekkinud mingi sugune…hirm? kuskil käimise suhtes. Või pigem peaksin ma ütlema seltskonna suhtes? Selles suhtes, et nagu te aru saate, siis mul on enivei universumi kõige paremad sõbrannad, niiet seltskonnas endas asi olla ei saa, aga mõte kuskil suure rahvahulgaga (mida ma hetkel loen üle ühe inimese) koos olemine tekitab tunde, et issand, ma ei suuda, ma ei jõua, ma ei tahaaaa…
Tahaks lihtsalt istuda üksinda ja oma suu kinni hoida. Aga samas kui ma kuskil inimestega olen, siis ma ei oska lihtsalt vait olla. Mitte, et ma sunniks ennast otseselt rääkima, aga ma muudkui lobisen ja viskan nalja ja olen, noh, nagu ma üldiselt ikka olen. Ja pärast ma olen sellest kõigest niii väsinud, et tahaks ennast maa alla kaevata. Ja ega ma ei saa väga kuskil seltskonnas vait ka olla, sest muidu hakkavad kõik kohe esimesel minutil küsima, et kas mul on tuju paha või kehva olla või miskit. Aga ma ei tunne, et mul otseselt midagi viga oleks. Lihtsalt ei taha rääkida, ei viitsi nalja teha, ei suuda kuskil rahvaga koos olla – üksi pimedas kodus olla tundub idekas.
Muidugi ma praegu olen üksi kodus olnud umbes kella 12st saadik ja mul on juba selline tunne, et äkki peaks ikka lapsed koju tagasi tooma, igatsen neid ni väga. Samas täna hommikul olin nii läbi, et ma lihtsalt ei suutnud lastele põhimõtteliselt midagi vastatagi.
Ja tegelikult peaksin ma üldse olema maailma kõige ägedamate inimeste sünnal, aga siin ma vedelen, oma diivanil, pimedas toas, rulood ees ja küünlad põlevad, nagu ma hakkaks mingit sekti looma vms. Ja ma tõesti loodan, et nad seda kuidagi isiklikult ei võta, sest ma armastan neid väga palju ja minu “suren kui kodust väljun” ei ole kuidagi seoses sellega, kui olulised nad mulle on, aga ma lihtsalt ei suuuuuuda. Ja ma ei saa aru miks?! Kas ma olen elus juba nii palju käinud ja lobisenud ja taielnud, et limiit sai täis või?
Ma arvan, et ma ei ole otseselt kurb või depresioonis või üldse midagi. Lihtsalt on selline pigem ärev tunne, et midagi tiksub kogu aeg kuklas ja oleks nagu vaja teha, aga ei oska või ei suuda või ei jõua. Tahaks vana ennast tagasi, kus mul veel elujõud sees oli, praegune on suht hale kuju. Samas kas saab hale kuju öelda kellegi kohta, kellel on viis kassi?
Eeee…okei, ma võtan selle küsimuse tagasi, selle vastus on vist normaalsete inimeste seas jah. Igatahes saage tuttavaks, need on Joosep, Teele ja Paula. Kõik kolmekuused ja silmapõletikus, aga sellegipoolest väga armsad.
The post kass lugu, aga samas ei ole ka appeared first on Mallukas.