Uus päev, ehk siis aeg on uueks peatükikiks raamatust “Kui midagi persse minna saab, siis läheb kah”. Ehk siis ärkasin mina täna teadmisega, et saab olema päev, mil ma endale Pireti juurde tätoveeringut tegema lähen. Panin vaimu valmis, sättisin selga riideid, millega mugav oleks seal, tissialune paljas, vedeleda ja tahtsin teele asuda. Enne aga sahmerdasin midagi terrassi uksega ja Hella tahtis välja lupsata. Krahmasin ta ebainimlikul kiirusel kinni ja tõstsin tuppa tagasi. Hella ehmatas nii räigelt, et tõi kuuldavale kõige kohutavama mjäu, mida ma enne kuulnud olen, aga noh, elame edasi, vähemalt on kass toas ja mina sain liikuma hakata.
Autosse istudes tundsin ma äkki RÄMEDAT lebra. Vaatasin autos ringi, et ehk on keegi sinna kuskile maha surnud ja mädanema hakanud, aga silma ei jäänud nagu kedagi. Nuusutasin enda pükse, sest ma olin need just kuivatist võtnud, jumal teab eksole, aga ei miskit. Siis tõstsin pusa, surusin oma nina sinna vastu ja sain aru, et seal on midagi märga. Kuhu ma just oma nina surunud olin. Tuli välja, et ma ehmatasin Hellast oma äkilise krabamisega ka peenikese pasanire koos selle mjäuga välja. Ja seal ma istusin. Pusa sitane. Nina sitane.
Olukord ei olnud meeldiv.
Mis seal ikka, läksin sitasena tuppa tagasi, küürisin ennast, vahetasin riideid ja läksin siiski pisukese hilinemisega Pireti juurde. Sitt olla ju tuleviku väetis või miskit.
Kuna niiiii paljud teist rääkisid mulle, et see rinnaalune koht on tätoveeringu jaoks mega valus, siis olin seda Piretile kurtnud ja ta, hea inimene, läks ostis selle tuimestava kreemi, mis tuleb siis tunnike enne nahale panna, et kenasti valuvabalt tätoveering saada. Paraku läks aga nii, et mina, kellel pole endale teadaolevalt ühtegi allergiat, läks kreemiga kokkupuutel küll tuimaks, aga samal ajal ka tulipunaseks ja sügelevaks. Kas te olete proovinud sügada kohta, mis EI TUNNE sügamist? Mitte just meeldiv…
Puhastasime naha ja panime külma kompressi peale, aga kuna olukord paremaks ei läinud, ei hakanud me täna tätoveeringuga siiski riskima ja lähen tagasi mõni teine kord, kus saan siis kenasti ilma kreemita kogu valu vaikides ära kannatada.
Kuna salongis läks kiiremini, kui ma arvasin, oli mul kenasti aega võtta ette teekond Roccasse, kust sain Tele2 esindusest kolme minutiga lepingu allkirjastatud ja uue ruuteri kätte. Ei mingeid inkassisüüdistusi ega tehniku ootamist. Win! Ma suutsin küll ruuteri korraks loomapoodi unustada, kui Tiidule uut jooksuratast ostmas käisin, aga sellegi sain õnneks peale Prisma trippi kenasti tagasi.
Tagasiteel koju helistas mulle ka väga vabandav Elisa, kes ütles, et ma siiski saaksin neilt netti, aga kuna mul juba Tele2 ruuter autos oli ja ma olin juba selle teekonna Roccasse ette võtnud, siis loobusin viisakalt nende pakkumisest. Isegi kui ma säästaks sellega kuus 23 euri, siis ma ausalt ei viitsi seda ruuterit enam kuskile tagasi viia ja lepingu lõpetamisega tegeleda. Elisa vastu siiski pikka viha ei pea, eks ikka apse juhtub ja laias laastus, ega keegi surma saanud, et selle üle kaua viriseda. Peaasi, et mul lõpuks nüüd nett on.
Aga jah, siin ma nüüd siin istun, tulipunase ja tuima kõhuga. Aeg ajalt tuleb mulle ninna ka räme kassisita hais, mis ilmselt on KUSKIL mu kehal, aga kus, seda ma ei tea, aga mis ma ikka vingun. Vähemalt Netflix töötab, magamistuba hakkab vaikselt ilmet võtma, elutoas on rulood ees ja õhtusöögiks teen lastele kukeseenekastet ja kartulit, mida keegi raudselt ei söö, ega taha. #blessed
The post uus päev, uus sitt appeared first on Mallukas.