Sain nii kurva kirja, mis mind tõesti siiralt mõtlema pani. Kui õhtul Kardo koju tuleb, siis küsin tema mõtteid ka, aga nii kauaks, ehk on mõni lugeja samas olukorras olnud ja oskaks nõu anda? Või jagada oma kogemusi, kellele sama moodi olnud on. Sest teinkord aitab vähemalt teadmine, et inimene ei ole oma murega üksi. Mina kahjuks kaasa rääkida ei oska, sest beebi enamasti öösiti magab ja kui ma tõesti enam ei jõua, siis annangi lapse Kardole ja magan. Mulle tundub nagu loogiline, et mees aitab – see on ju tema laps ka. Ja samas tõesti, ma ei taha väga ise Kardot segada, kui tal järgmine päev tööle minek, aga no lõputult ise ka ei kannata, mina olen ju ka inimene. Oeh, panen kirja teilegi lugemiseks (üsna muutmata kujul):
Tere, kirjutan sulle, et tulevasi isasid ja abikaasaid aidata. Mingil määral ka naisi ja emasid. Minu esimene laps oli samasugune nagu sinul- sõi ja magas päeval ja öösel magas pikka und ärkamata kordagi. Nüüd sündis meil teine laps ja tundub , et saan kõik 3 kordselt tagasi. Minu kirja märksõnad – Ma. Olen. Väsinud .
Meie uus beebi on otsustanud, et ta magab ainult päeval…. Eranditult päeval ja üleval teda hoida ei saa. Ta jääb lihtsalt kohe uuesti magama , ükskõik mis komejanti ma talle ei teeks, või hakkab meeleheitlikult nutma kuna öö oli magamata. Ja nii siis tervelt 2 kuud juba trambin mina iga öö beebi käes mööda maja ringi hommikuni välja.
Sa nüüdseks kindlasti mõtled, et hakkan kirjutama, et mu beebi on paha ja ärge saage lapsi jne. Ei see ei ole selline kiri….Ma armastan oma lapsi üle kõige ja beebi ei ole selles süüdi, et ma tema ööd ja päeva paika ei saa. Aga ma lihtsalt ei jaksa enam. Füüsiliselt. Ma kaalun nüüd juba vähem kui enne rasedust, mu käed, selg, õlad ja randmed valutavad lapse öö läbi süles kõigutamisest. Mu sõrmed surevad välja pidevalt ja isegi tassi või telefoni hoides tunne, et pillan kohe maha. Mul käib pea pidevalt ringi ja peale magamata ööd tunnen päeval ennast nagu purjus inimene – ma ei saa kohati hommikuks mitte midagi enam maailmast aru. kus ma olen? Mida ma tegema pean? Mis päev on ?
Kindlasti mõtled miks ma päeval ei maga koos lapsega. Sest ma ei jõua. Mul on ju teine veel. Teen süüa, koristan, viin ja toon suuremat last, õpin temaga jne. Nüüd jõuame siis sinna, kas sa oled üksi, ei mees on ka aga ta kehitab õlgu ja küsib et mis tema saab, ta peab tööl käima ja magama öösel. Aga minu jõud on otsas. See, et ta käib ja teeb, mis ta tahab siis kui tahab ja magab kui tahab, on sama hea praegu kui nälgiva kodutu ees hakata sööma . Me tahtsime koos last ja koos peaks ju pingutama ja üksteist toetama ja aitama. Aga praegu ma tunnen, et olen täiesti üksi. Sünnitasin lapse ainult endale ja olen nii vihane. Mitte beebi peale, vaid mehe. Mingit abi mul ei ole ja nüüd on asi jõudnud selleni, et kahtlen sügavalt, kas ma tahan enam temaga koos olla.
Aga tõesti olla praktiliselt magamata ja kuulata, kuidas keegi voodis norskab, tundub nüüd juba mõnitamisena. Me enam isegi ei räägi, sest lähme muidu tülli ja enamus ajast kogu suhe seisneb hommikul ja õhtul mõnekümneks minutiks ühes ruumis viibimises. Ma ei tunne enam MITTE MIDAGI peale selle et olen lihtsalt nii pahane ja solvunud. Ma tean et meist ei ole enam midagi alles. Ma ei saa olla koos kellegagi, kes ei näe midagi peale enda vajaduste ja tahmiste.’
Sellepärast tahan paluda mehi, aidake oma naisi ja toetage, enne kui on hilja , pärast ei tee seda enam miski heaks. Mina olen enda omale ammu sellest kõigest rääkinud aga tulutult ja ka hetkel kui ma kirjutan kuulen kuidas tema norskab ja ise kõnnin laps süles ringi, lootes et ehk mu keha ja käed kannatavad välja ühe öö veel….
Nii kahju on kohe lugeda, et hea meelega kutsuks kirja kirjutaja üheks ööks endale külla ja kantseldaks ise seda titte. Emmele annaks aga ööseks kõrvatropid kõrva :D