Ma ei kujuta ette, mitu ATH ravimit ma peaksin läbi katsetama, et mingi neist niimoodi töötaks, nagu peaks. Ehk siis, et mu aju suudaks korraga keskenduda vähematele asjadele kui hetkel. See, et ma ÜHELE asjale keskenduks, see tundub utoopia, aga isegi kolm oleks juba hallatav. Mis mu peas viimasel ajal pidevalt toimub on nii väsitav mõteterägastik, et mõni ime, et mul on kaks olekut. Esimene neist on ojeee, mul on nii palju ideid ja kõik saab nii äge olema ja tahaks juba kõigega pihta hakata. Teine siis see, kus ma saan aru, et ma olen kõikidest ideedest reaalselt ära teinud 3%, tegemata ja pooleli olevate asjade hulk matab mind enda sisse ja tekitab tunde, et ma ei saa millegagi hakkama ja mitte miski ei saa kunagi valmis.
Nagu hetkel mul on tuhat muud pakilisemat asja teha, aga miskipärast mõtlen ma ainult sellest, kuidas ja mismoodi ehitada siilile kummutist maja ja sellest, kas ja kuidas on võimalik värvida keraamilisi plaate, sest ma olen aru saanud, et selle aastanumbri sees ei mängi mul enivei WC ja vannitoa remont välja ja kuna ma oleks nagu kuskilt kuulnud, et seda saab teha, siis võib-olla annaks mul soodsalt kuidagi ise need ruumid ilusamaks teha? Selles suhtes, et kunagi tuleb see remont nagunii ja selle külje pealt mõtlengi, et suva, see siin ju kõik minu oma. Kui väga pekki keeran, siis kunagi tuleb nagunii remont ja kui ei keera, on see raudselt äge DIY projekt ja äkki saab ilusamaks kui praegu on?
Aga miks ma sellele PRAEGU mõtlen, kui mul on konkreetselt käimas veel magamistoas remont, vaja värvida kõik elutoa seinad, lasta panna tapeet, osta liistud, valida valgustid, kardinad ja vaibad? Miks ma ei suuda teha nii, et üks asi korraga ja siis vaatame edasi, mis saab. Eiiii, ma pean ennast ikka viimase vinnani pingesse ajama, et lõpuks käega rehmata ja mõelda, et ah, nagunii ei jõua kõike teha ja siis lõpuks mitte midagi teha. Reaalselt ma vahepeal vihkan oma aju, miks ta mind niimoodi kiusab.
Ja seda vihkan ka, et ma olen nii kannatamatu ja tahaks kõike kohe ja praegu. Ning kui ma ei ei saa kohe ja praegu, siis tekib kergelt selline läbikukkuja tunne, et krdi kõigil teistel on minu ealiselt ammu elu paigas ja ilusad kodud ja õnnelikud abielud ja hästikasvatatud lapsed, kes ei ütle oma õele, et ta on “jupp paska” ja aeg-ajalt see kassib ära. Seda enam, et minu pärast peavad mu vaeste sõbrannade mehed oma vabu õhtuid ja puhkusepäevi siin veetmas, mind aitamas, sest ma olen ise “jupp paska”, kes ise midagi ei oska ja millegagi hakkama ei saa. Isegi kui ma mõistusega tean, et tegelikult ikka kõigil ei ole kõik nii “paigas” ja üldse, ei peagi kõik kohe olema ja kes üldse on see kriitik, kes hindab kui ilus või kole kellegi kodu on või kui õnnelik abielu jne.
Mistõttu need samad mõtted tekitavad mulle tunde, et ma olen ikka üks tänutundetu jobu, sest mul on tegelikult kõik eluks ja õnneks vajalik olemas. Aga IKKA on vaja halada, et vähe on ja nadi on ja tahaks rohkem. Miks nagu?
Veel paranoiadest, ma olen viimasel ajal suht kindel, et mul on vähemalt mingi vähivorm, sest mu keha kattub pidevalt igasuguste sinikatega ja mul pole õrna aimugi, kust ma need endale külge kojanud olen.
Okei, see pilt näeb välja, nagu kaldale uhutud laiba kintsust, aga mul on kõigele lisaks veel kogu aeg nii jahe, et siis ma olengi selline kananahane ja eee…sinine. Muidugi oleks variant arsti juurde minna, aga see tundub ka natukene õudne, seega ma siis elan niimoodi kerges parakas edasi, mis muud.
Parakasse ajab kogu see Mari kooli mineku teema ka, kui aus olla. Ma olen aru saanud, et esimesel aastal õnneks hindeid ei panda ja vast ei ole ka koduseid töid, aga minu jaoks juba see mõte, et ma PEAN last iga päev kuskile viima ja kui ei vii, siis sellest teada andma jne tundub nii pingeline ja rõve, nagu peaks ise koolis jälle käima hakkama. Ma ei saa aru, kuidas Mari, vaene inimene, sellest piinapingist nii vaimustuses on, aga õnneks ta mu blogi veel ei loe ja ma saan talle naeratades kaasa elada, et jaaa, nii ägeeee, et sa kooli lähed! Tegelt olen nagu…jeesus, sa vaene inimene…
Lõpetuseks tahaks halada, et tegelikult tahaks üldse seenele minna. Miks, seda ma ei tea, sest mingisugune seente sissetegija ja marineerija ma ei ole, aga ühe korraliku seenepiruka või kastme jagu võiks ju korjata küll. Kuhu ma kõikjale iganes ei läheks, et oma kohustustest kõrvale viilida, eks…
The post täna jälle kerge hala päev appeared first on Mallukas.