Konkreetselt õudusunenägu! Mul on lihtsalt selline tunne, et…kuul pähe. Jah, ma sain kenasti esimese öö omaenda kodus veeta ja noh, kodu kätte ja selle suhtes võiks kõik nagu kenasti olla rahul ja #blessed. Kuid paraku hakkas masendus juba eile end rahus sisse seadma, sest kaste on palju, asju on palju, aga kohta, kuhu need asjad PANNA, ei ole. Ainukesed asjad, mis sai ära pandud, olidki põhimõtteliselt Mari omad, sest tema tuba on suht kasutuskõlblik ja valmis. Okei, enda riided sain ka lastetoa kappi rippuma panna. Aga muu tavaar (mida on PALJU) on kastides ja kastid võtavad kõik enda alla. Et ruumi säästa, tassisin ma neid elu eest teineteise otsa, aga loomulikult on kogu aeg midagi kuskilt vaja ja ma ei tea, kus miski on, seega tassin ma neid kastivirnasid lihtsalt ühest kohast teise.
Pesumasin ei ole ühendatud, ei oska.
Minu idee sellest, et kui köök elutuppa tõstetud on, et siis on ainult värvimise vaev ja ongi minu tuba valmis… NALIIII on konkreetselt minu kulul, sest mu “magamistuba” on hetkeseisuga selline:
Selles suhtes, et võib-olla kuluks mulle ka magamistuppa selline kaunis rippuv toru ära, aga ma siiski oma peas kujutasin midagi vähe teistsugusemat ette. Praegu tundub nats loogiline, et ilmselt köögikappide taga midagi sellist ongi, aga kas ma ENNE sellele mõtlesin? Obv mitte 
Teine sein on selline. Noh, ma küll soovisin, et pistikuid magamistoas oleks, aga ma pole päris kindel, kas neid ühte seina just kaheksa tarvis on. Lisaks siis teistel seintel oleval üheksa pistikut. Või ma ei tea, ehk kuluvad siiski marjaks?
Ühesõnaga on mul kiirelt vaja kas õppida ära ehituse algtõed või leida kellegi, kes sellest toast asap suudaks teha midagi sellist, mis meenutaks magamistuba. Ja see peab juhtuma enne, kui mu tellitud voodi kohale jõuab, sest see on konkreetselt mega suur ja seda ma sinna lastetuppa ära ei pressi isegi parima tahtmise juures.
Ega köögiga ei saanud ka ju “libedalt” minna. Mulle öeldi, et selle tegemisega läheb kaks päeva, aga täna jõudsid ehitusmehed siis nii kaugele, kui nad jõudsid, ütlesid, et üks kapp ei mahu mulle sinna elektrikilbi pärast ära ja lubasid esmaspäeval tagasi tulla edasi tegema. Ehk siis mul on vaja enne esmaspäeva elektrikku, kes tõstaks mu kilbi teise seina. See saab kindlasti super lihtne leida olema.
Oeh, ma ei tea. Ma TAHAKSIN olla krdi tänulik ja õnnelik, et jee, oma kodu, aga siin ei ole nurgakestki hubast kohta, kõik on laiali, kadunud ja liivane(?). Kõigele lisaks on esiteks Kardo nädal ja lapsed on suht iga päev vist minuga olnud, eriti Lende, kes keeldub taaskord sinna minemast, mis ei tee mulle siin bardaki sees elamist just palju lihtsamaks. Aga ma lihtsalt ei suuda vaielda ja lunida ja paluda, ega koristada ega kasse tassida ja neid ehitusprobleeme lahendada ja ehitusmehi leida ja ÜLDSE midagi ei suuda. Krt küll, miks ma ei võiks olla lihtsalt üks nendest naistest, kes veini rüübates kõrvalt vaatavad, kuidas nende mees selliste probleemidega tegeleb. Ahjaa, sest mul pole meest ja ma ei lase elusees kellelgi teisel midagi ise otsustada, never mind.
Kõigele lisaks on mul obv päevad, mistõttu olen ma konkreetselt iga sekund erinevas meeleolus. Need kõiguvad umbes sellest, et ooooo, täna on nii hea päev, kõik saab korda, kuni selleni, et ma tahaks persse saata iga inimese, keda ma näen ja siis ennast kuskile jõkke uputada.
Hetkel olen skaala viimasel poolel. Mu selg valutav. Ma ei suuda siit laga seest leida oma harja ja kühvlit. Mu pea valutab. Mul on uni. Mul POLE voodit ega ka nii palju ruumi, et kuskile oma madrats maha laotada ja üldse on selline tunne, et midaaaaa ma teinud olen üldse. Nagu ma oleks võind rahus elada oma üürikas, kus ma ei pidanud mõtlema sellele, kas ja kus on elektrikilp ja mida perset teha mingisuguse voolikuga, mis mu magamistoa laest ripub.
Palun keegi mõrvake mind, pliis.
*Avapildil oli elutuba täna hommikul, nüüd on laua asemel saar, mis tähendab seda, et siin on 0% liikumisruumi
The post mu elu on nagu unenägu! appeared first on Mallukas.