Kuigi ma siin oma suure suu ja osavate jagamisnäppudega olen enamiku draama keskel, mis blogimaastikul kerkivad, siis aeg ajalt jäävad mulle silma teemad teiste inimeste kohta ja nüüd tundsin vastupandamatut soovi sõna sekka öelda (ülla-ülla).
Nimelt näitab üks blogija aeg-ajalt enda koduseid remonditegemisi, nagu ikka enamik blogijaid, kui nad elamises midagi uut teevad ja kohendavad. Ja inimene ilmselgelt ise on rahul, sest noh, muidu ju ei teeks ja muidu ju ei jagaks. Ja siis tulevad kommentaarid, et issand jumal, miks sa nii tegid, mulle nii ei meeldi, nii kole kodu/remont/tuba. Selles suhtes muidugi vaba maa, et kui ise midagi netti üles paned, siis ilmselt pead arvestama ka sellega, et ükskõik mida sa teed, siis võib tulla keegi ja öelda, et nii inetu ja tema nii ei teeks, aga laias laastus lihtsalt kahju on.
See ei ole muidugi ainult blogijatega nii. Facebookis on üks kodusisustusgrupp ja seal on ka mõnikord silma jäänud, et keegi nii suure õhinaga jagab oma suurt tööd ja siis hakatakse ohkima, et jumal küll, mulle ei meeldi. Eriti lambised on sellised kommentaarid siis, kui keegi pole isegi nn niisama näitamiseks üles riputanud pilti, vaid on näiteks pannud pildi elutoast, et ala kuhu teie siin toas riiuli paneksite ja kommentaarides hakatakse talle ette heitma kardinapikkust, inetut seinavärvi või liiga koledat mööblit.
Ärge saage valesti aru, ei ole minagi mingi ingel ja aeg-ajalt vaatan ma sealsamas grupis osasid pilte umbes nii:
Aga kohe kui ma oma kõrge hobuse otsast korra maha ronin, siis hakkab jälle kahju, sest mulle meenub kohe see hetk, kui ma Mari ootasin ja mu vanemad just korteri ostsid ja lasid mul seal armuliselt sees elada (khm, üldse kindlalt mitte ei olnud see tegelt ostetud välja üürimiseks, kui mina mugavalt rasedana kiunusin, et ma pean oma üürikast välja kolima, haha). Igatahes tehti seal korteris ka remonti ja ma mäletan, et ma sain ikka päris palju asju seal ise valida, kuigi ma obv selle remondi eest ise kopikatki välja käima ei pidanud. Hästi elasime.
Igatahes mingi hetk sai valmis mu magamistuba (siin postis ma tutvustan seda) ja ma mäletan, kui rahul ja õnnelik ma ise olin. Ma tahtsin neid punaseid seinu ja seda punast voodikatet ja selle lambi valisin ise ja üldse olin super rahul selle tulemusega. Ja praegu kommentaare vaadates ei näe ma seal ka kedagi, kes selle toa maitsekuse oleks kahtluse alla pannud. Aga KUI oleks, siis ma oleks 100% õnnetu olnud, sest halloo, mulle endale nii meeldis! Ja kui ma mõlen sellele ajale tagasi, siis viimane asi, mida ma mäletan, on mu “jubedad punased seinad ja asjad” vaid see, kuidas me tõime Mari koju ja kuidas ta magas seal suures voodis ja ma seisin seal kõrval ja mõtlesin, et wooowwwww, antigi päris mulle v? Ja kuidas ma seal korteris õppisin vaikselt süüa tegema ja üldse mingi “päris inimene” olema.
Selles suhtes, et muidugi inimeste maitsed muutuvad ja ka vanusega tekib rohkem ideid ja mõtteid, et kuidas midagi teha. Ma arvan, et 2013 aastal ei olnud ma elusees mõelnud üldse sellisele asjale, nagu kodu sisustamine või midagi säärast. Ma võtsin selle, mis mulle pakuti, mida ma endale lubada sain ja olin rahul. Ootasin rahumeeli oma beebit ja elasin õndsas teadmatuses, et inimesed oleks vabalt võinud mu punast tuba bordelliga segi ajada.
Kolm aastat hiljem tegin ma jälle beebit oodates magamistoas remonti ja siis oli tulemus juba selline (link). Ütleme nii, et vahe on juba veidi märgatav, eks? Mis siis selle kolme aastaga muutus? No esiteks olin ma remondialaselt juba paar suuremat fopaad sisse lasknud 
Kui me kolisime Männikule, siis alguses oli meie oma vaid ülemine korrus ja kuna remont oli minu teema ja minu valikud läksid mängu, lõpetasime me toaga, mis oli kärtssinise ja kollase segu. Umbes nagu mingi laste mängutubade style värk. Ma üritasin pilte leida, aga no parim mis õnnestus leida oli see:
Ma lihtsalt vaatan seda ja mõtlen, et vabandage, mis mul täpselt arus oli, kui ma sellise asja suutsin kokku kompunnida Haha, eriti lemmik on seal all paremal pildil see pilt seinas, kus on kätest süda tehtud, mille joonistas mulle mu esimene peika ja pildil on ta enda käed Jah, kallis abikaasa, see pilt mu eksi poolt sobib siia kui valatult! Aga okei, see osa on tegelt suva.Ja see inimnaha värvi nahast voodilatakas…why? No sest ma sain ta koostööna:D! Lihtsalt jällegi, kuigi ma ise olin rahul, siis mõne aja pärast selles värvisegus elades sain ma aru, et tegelikult tahaks mingisuguseid neutraalsemaid toone ja siis jõudis kohale ka see, et värve saab tuppa tuua ka sisustuselementidega, mitte ei pea igat seina teist tooni tegema, et näidata, et sa värve ei pelga.
Ehk siis selleks ajaks, kui me hakkasime uuesti remonti tegema olin ma ise endale aru andnud, et mu maitse on umbes sama mis viieaastasel ja ma palkasin endale sisekujundaja, kes aitas mul uue toa värvid ja sisustuse välja valida. Ütleme nii, et abiks oli küll, nagu näha.
Mitte, et ma edaspidi värve kartnud oleks, oh ei. Mäletate, kui mu elutuba veel selline välja nägi?
Ja ausalt ükskõik, mis ajastu pilte ma siin vaatan, siis mul tuleb endal ainult rõõm sisse. Ma olin ise rahul, meil olid toad lapsekarja täis, elu oli ilus ja lihtne ja päevad olid pulli ja rõõmu täis. Me sisustasime ja remontisime täpselt nii, nagu endal võimalust oli, palju raha oli, kust odavamalt sai, kes koostööd teha tahtis, kes mida pakkus ja tõesti endale meeldis kogu aeg. Vahepeal tegin jälle remonti ja kae nalja, jälle meeldis! Kogu aeg meeldis!
Üldse ma muutun siin neid pilte vaadates ja kirjutades maru härdaks, aga ma tahtsin lihtsalt öelda, et tegelikult on ju kodu juures kolm asja väga olulised: kas sulle endale meeldib, kas sul on seal turvaline ja kas sul on seal HEA olla. Ja kui see vastab kõigile kolmele kriteeriumile, siis see ongi ju 100% piisav. Selles suhtes, et sisekujunduse koha pealt võiks ju alati leida eksperte, kes ütleksid, mis on ühe või teise asja juures valesti, aga laias laastus on meie kodu see koht, kus me oleme oma perekonnaga, mille üles ehitamisse paneme me oma südame ja vaeva, ning tihtipeale jääb asi ka eelarve taha. Kui ikka pole raha, et enda kodus pidevalt teha full makeoverit, siis ei ole. Siis lepid soodsamate asjadega jne.
Eks paljud tahavad oma kodu juures midagi pidevalt kõpitseda ja muuta, see ongi fine ja oma kodu omamise eelis, teed mis tahad. Aga no kurat, las need kodud olla ikka igaühel sellised, mis neile hea tunde tekitavad, ei ole vaja ju sellise asja eest pahasti öelda teistele, eks 
Ok, ma lähen panen pisarat nüüd, tea, kas on päevad hakkamas või tavaline naisterahvale omane emotsionaalsus ja skandaali tekitamine. Mine tea.
The post su kodu on ikka rõve küll appeared first on Mallukas.