Märtsikuu viimasel päeval kirjutas mulle koostöösooviga psühhoterapeut Grete Kald. Et ma ise olin alates oma sügisesest lahkuminekust põhimõtteliselt ainult teraapias käinudki, siis tundsin tol hetkel, et minul võib-olla pole seda nii hädasti vaja. Küll aga ühel mu sõbrannal. Õigupoolest oleme sõbrannadega kõik vahelduva eduga parajad mental keissid 
Aga see selleks.
Igal juhul käisin Gretele välja idee, et minu asemel läheb tema juurde teraapiasse sõbranna, kes siis hiljem jagab siin oma kogemust. Olgu öeldud, et too sõbranna polnud varem kunagi ühegi vaimse tervise arsti, nõustaja ega kellegi juures käinud, nii et eriti huvitav. Näha ja kuulda, mis muljed tal tekivad. Ja muljed on järgnevad:
“Kui Mallu mulle teraapia mõtte välja pakkus, olin kohe nõus. Ma olin teraapiasse või psühholoogi juurde minemise mõtet juba hea paar aastat kindlasti peas veeretanud. Oli mingeid kohti, kus tundsin, et omal jõul jäängi tupikusse. Et justkui oskan analüüsida ja kohati muud ei teegi, aga päris kindla selguseni nagu ei jõua.
Üldiselt olen arvamusel, et nii nagu tuleb vahetevahel käia arsti juures tervisenäitajaid kontrollimas, peaks suhtuma ka vaimsesse tervisesse. Ma usun, et mina olin tegelikult päris hiljaks jäänud. On mingid mõttemustrid ja tunded, mis on minus tugevasti settida jõudnud. Ühe teraapiasessiooniga selliseid asju täiesti ära kindlasti ei lahenda, seda ma ei lootnudki. Mõtlesin, et kui saan selle ühe korraga MIDAGIGI – kasvõi ühe uue mõtte või ahhaa-momendi -, loen selle ettevõtmise kordaläinuks.
Juba mõnda aega enne teraapiasse minekut pidasin plaani, et kust kohast ma seal rääkima hakkan, et mis mulle täpselt raskust valmistab. Nagu oleks hästi palju asju, aga samas päriselt valesti pole ju miski. Samas ikkagi mingid pidevad tunded, mille kohta temaatilistelt internetilehekülgedelt võiks endale üsna ähvardava diagnoosi kokku järeldada…
Mul on hea meel, et teraapiasse minemise otsus põhimõtteliselt minu eest tehti. Ma olen ju varem ka endale mingeid aegu pannud ja siis neid vahetult enne tühistanud, sest “kellelgi teisel on seda rohkem vaja”. Lisaks hirm end võõrale inimesele avada.
Poolteist tundi vestlemist Gretega möödus nii, et ajataju täiesti kadus. Tundsin, et ma ei ole vist ikkagi peast napakas ja asjad, mis mulle muret valmistavad, vist ikkagi on päris asjad. Mitte ekstreemne emotsionaalne saamatus ja suutmatus. Tegelikult juba selle pooleteise tunni jooksul sain oma Selle mõtte kätte, millest oleks piisanud, et oleksin teraapiaga rahule jäänud. Nagu ma lootsin, siis tegelikult olingi enda mõtetega jõudnud üsna ligilähedale sellele, mida mul oli teadvustada. Grete, professionaalina, suutis selle täpselt nii konkreetselt sõnastada, nagu ma ise ei olnud osanud. Sellest sündis kogu mu peas pesitsenud virr-varri hästi suur selguse tunne.
Aga vestlusele järgnes veel holistiline rännak. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et suhtusin sellesse veidikese skepsisega. Ega ma palju ei uurinud ka, aga põhimõtteliselt arvasin, et kui ma ikkagi täie teadvuse juures olen selle käigus, ju ma siis ikka oma emotsioone ja kogu seda asja kontrollin. Olin kuulnud küll mingeid lugusid sellest, kuidas keegi on sellel rännakul omadega kuskil lilleaasal ja vestleb pisikese endaga ja noh. Okei. Vaatame.
Võti on ilmselt enese täiesti vabaks laskmises. Lamad küll võõra inimese ees diivanil ja ennast põhimõtteliselt juba emotsionaalselt alasti rääkinud. Aga ehk tänu sellele ei tundugi natuke veel kontrolli käest lasta üldse eriti suur asi. Nii tegingi. Hingasin, nagu juhendati, ja läksin täiesti sellesse asjasse sisse. Kuigi olin ennist arvanud, et enam-vähem aiman, mis tundeid terapeut “jahib”, siis tegelikult tuli kõik sellel rännakul mulle üllatusena. Ma tundsin kõiki emotsioone nii kristallselgelt nagu oleksin olnud just neis kohtades, kuhu mind juhatati. Või kuhu ise end juhtisin, enam täpselt ei mäletagi. Aga need sõnad, mida selle käigus ütlesin ja mis tunne mul teekonna lõpus oli… Pole sõnu. Lihtsalt ei ole sõnu. Hästi kerge ja vaba ja helge. Kuidagi hästi suur rahu ja teadmine, et ma ei ole ennast üldse nii kaotanud kui arvasin. Ja seda juba esimese teraapiaseansiga terves mu elus.
Ahjaa, enne Gretega kohtumist pelgasin ka seda, et äkki valan end seal täiesti tühjaks, aga terapeudiga puudub inimlik klapp. Et äkki on mu vastas klaasistunud pilguga inimene, kes ei saa aru, millest ma räägin. Keegi, kes absoluutselt ei samastu. Ilmselt selle sama hirmu tõttu polnud ma varem vaimse tervise osas toetust otsinud, kuna kartsin, et esimene kogemus on negatiivne ja siis ei tõsta ma ilmaski enam jalga üle ühegi terapeudi ukseläve. Aga see hirm haihtus umbes esimese viie teraapiaminutiga. Kuigi ma ei ole väga ekstravertne inimene, siis oli mul hästi lihtne end seal avada. Õhkkond oli väga toetav ja vaba. Ma lähen Grete juurde kindlasti tagasi ja seekord ootan juba põnevusega, millised ahhaa-momendid mind järgnevatel visiitidel ees ootavad. Aitäh selle kogemuse eest!”
Novot. Sellised muljed. Kusjuures nüüdseks olen ka ise seal samas teraapias ikkagi ära käinud. Sest tuleb välja, et mu elu on üks paras seapesa ja vajan selgust. Ta pakub lisaks holistilisele teraapiale muide ka lahutuse coachingut. See on küll nagu sünnid ja surmad, et vist elu paratamatu osa väga paljudel paaridele. Aga no kõik see koroonaaeg ei ole juba iseenesest lihtne olnud. Vaimse pinge level on kohati täiesti läbi lae. Nii et kes on hea ja asjatundliku ja – mitte vähem oluline – inimesena meeldiva terapeudi otsingutel, siis me mõlemad sõbrannaga tõesti väga kiidame Gretet! Kirjutan enda kogemusest ka mingi hetk pikemalt.
Grete ise ütleb enda kohta nii:
“Olen aidanud paljusid naisi ja mehi nende lahkumineku perioodil saavutada sihikindlus, tasakaal, sisemine rahu, planeerida uus elu ja omandada oskus keerulises suhtluses ekspartneriga suhelda.
Aitan Sul leida loogilisi, emotsionaalseid, strateegilisi lahendusi lahkumineku perioodil, kus minu lahkumineku kogemus ja professionaalne coachingu ja psühhoterapeudi teadmised aitavad Sul saavutada emotsionaalne tasakaal, toime tulla hirmudega lahkumineku ajal ja peale seda.”
Lähemalt saad lahutuse coachingust ja holistilisest teraapiast SIIT.
Kas teie olete seda meelt, et terapeudi juurde tasub minna viimases hädas või peaks vaimse tervisega pigem ennetavalt tegelema?
*Postitus on sündinud koostöös psühhoterapeut Grete Kald’iga
The post nimeta keegi, kellel POLE teraapiat vaja* appeared first on Mallukas.