20. augustil 2021 möödub 30 aastat Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest ja sellega seoses korraldab riigikantselei koostöös partneritega aastapäeva raames mitmeid noorteprojekte, üritusi ja näitusi – 30aastat.ee. Taasiseseisvumise tähistamine kulmineerub 20. augustil öö-laulupeoga Tartus, Tallinnas, Narvas.
Selle raames palusid nad ka minul rääkida blogis elust 30 aastat tagasi. Kuna mina olin siis aastane, ei ole mul sellest ajast eriti eredaid mälestusi, mistõttu uurisin oma emalt tolleaegse elu kohta. Ma pean tunnistama, et neid vastuseid kuulates oli küll selline tunne, et vabandage, kas mu ema nooruspõlv oli 2 sajandit tagasi, nii absurdne tundub see kõik, haha. Aga ehk on teilgi huvitav teada, seega panen selle siiagi kirja.
30 aastat tagasi oli minu ema 24-aastane, et te siis teaksite. Noor inimene, tahtis oma elu elada, aga mulle tundub, et tol ajal see kommunikatsioon sõpradega tundus pehmelt öeldes keeruline. Igatahes, siin on siis minu küsimused emale.
Mida üldse vabal ajal tegid, kui nt kodus passisid. Praegu enamus ju netis, saab kõike uurida ja aega veeta, aga mida teie omal ajal tegite?
Mul oli kodus aastane laps, nii et vaba aega eriti ei olnudki. Vaatasin televiisorit, sõbrad käisid külas. Kui laps magas, siis lugesin õhtuti, või tegin kooliasju, sest õppisin kaugõppes ülikoolis.
Kas ja mida sa siis telekast vaatasid, mis saateid vms?
Vaatasin tavaliselt telekast Eesti Televisiooni, sest Soome telekat Pärnus ei näinud. Eks ikka meelelahutussaateid, filme ja muidugi AKd. 1991. lõpus sai vaadata juba ka kaabeltelevisiooni, kus olid mõned saksa kanalid ja MTV.
Kui raske oli üldse sõpradega suhelda? Kuidas see välja nägi, kui nad elasid nt kaugemal?
Elasin Pärnus, lähedal elavate sõpradega oli lihtne suhelda, lihtsalt leppisid enne kokku, või läksid lihtsalt ukse taha. Lauatelefone oli vähe, ainult mõnel üksikul sõbral. Paari kaugemal elava sõbrannaga sai kirjavahetust peetud.
Kas üldse oli võimalik spontaanselt kuidagi kohtumisi kokku leppida?
Kui oli vaja näiteks vanemaid kätte saada, palusin naabrit midagi neile edasi öelda, või telefonile kutsuda. Naabritel oli ainuke telefon meie suures majas, seega päris palju käis nende kaudu. Samas sai saata ka telegrammi, minnes postkontorisse, see jõudis saajani umbes paari tunni jooksul. Samas linnas elavatele sõpradele oli siiski kõige lihtsam lihtsalt ukse taha minna.
Mis olid asjad, milles sa kaubanduses puudust tundsid?
Kuna elasin oma esimeses oma kodus, siis tundsin puudust kodusisustuskaupadest. Mööblit, vaipu jm. sellist oli praktiliselt võimatu osta. Ilusaid riideid nii endale kui lapsele poes ei olnud, ega ka muid lastekaupu. Pabermähkmeid sain kusagilt ÜHE paki terve perioodi jooksul, kui laps mähkmeid vajas. Toitu oli poes väikse valikuga ja paljud tooted talongidega. Tallinnas olles näiteks sai alla 2-aastase lapse sünnitunnistuse ettenäitamisel osta pool liitrit piima ja seda ka hommikupoolikul, sest hiljem oli juba otsas.
Mis sa arvad, kas raha kulus siis rohkem või vähem kui praegu? Kas elu praegu raskem inimestele, kui toona?
Raha kulus palju vähem kui praegu. See tähendab pigem seda, et raha iseenesest oli, aga midagi osta polnud. Elu oli siiski toona palju kergem, sest tööd oli kõigil ja üürid odavad. Kuna elasin korteris, kuhu oli sisse kirjutatud mu isa, kes oli maakoolis õpetaja, siis ei pidanudki näiteks üldse üüri maksma.
Kas oli mingisuguseid asju, mille kohta te omal ajal mõtlesite, et võiks olemas olla ja nüüd ongi?
Ei oska isegi öelda. Võib-olla seda, et kõigil oleks telefon, sest oli väga tüütu kaugele telefoniputkasse joosta, kui vaja helistada ja asju ajada. Eriti väikse lapse kõrvalt ja talvel.
Kuidas üldse vaba aega sisustasid, kodust väljaspool. Reisida ju vist väga ei saanud? Või sa said?
Kodust väljaspool sai vabal ajal sõpradel külas käia. Vahetevahel ka teatris, kinos, kontserdil. Suvel peaaegu iga päev rannas, kuigi aastase lapsega oli see paras ettevõtmine. Reisida sai Eesti piires sõpru külastades. Suvel käisime ka reisil Lätis ja Leedus.
No ütleme nii, et kui ma oma emalt neid asju küsisin ja ta telegrammidest rääkima hakkas, siis ma hakkasin küll naerma, sest ma reaalsel arvasin, et telegramme saadeti umbes Väike Maja Preerias ajal, aga tuleb välja, et veel 30 aastat tagasi oli see ka teemaks. Uskumatu. Ja selle saatmine olla olnud päris odav lõbu, niiet see on nagu kahetunnise lag’iga smside saatmine. Tundub veits naljakas, et tahaksid sõbrannale midagi kiiresti rääkida ja siis pead vastust vähemalt 4-5 tundi ootama, haha.
Mu lugejate seas on kindlasti neid, kes 91. aastast rohkem mäletavad, kui mina. Äge oleks teie mälestusi selleaegsest elust lugeda!
Ps! Päisepilt võetud Õhtulehest
The post milline oli elu 30 aastat tagasi? intervjuu minu emaga appeared first on Mallukas.