Ma olen nädal aega vaadanud FB-st ja Instast, kuidas inimesed muudkui ringi käivad ja elu naudivad. Ise samal ajal masendunult diivanil lamades. Lastega jah vahepeal ronisin maja ette mänguväljakule või käisin poes. Aga üldiselt liikusin ma trajektooril diivan-voodi. Seega otsustasin ma täna ka “elu elada” ja bookisin ühe nunnu konteinermajakese Saku lähedal. Mõtlesin, et tulen siia, rüüpan veini, teen tööd ja siis vaatan terrassil istudes dramaatiliselt kaugustesse ja mõtisklen oma elu üle järgi.
Kahjuks ma unustasin taevaisale täpsustada, et KUI dramaatiline ma olla soovin. Sest 10 minutit peale siia saabumist otsustasin ma kommi süüa ja konkreetselt hambakroon kukkus lihtsalt heast peast välja. Selles suhtes, ma saan aru: veinipokaal käes, kaugustesse vaadates ja aeg-ajalt mõtlikult hambaid välja sülitades (nagu sihvkakoori) on muidugi WAYY dramaatilisem kui niisama istumine. Aga ausalt, see ei olnud siiski see, mida ma soovisin.
Seega kirjutasin Gailile 36 kirja, millele ta ei vastanud, kuni lõpuks otsustasin lihtsalt kliinikusse kohale sõita. Selles suhtes, et keegi seal minu lootuste kohaselt ikka olemas peaks olema, kes selle tagasi panna saaks. Ja kae nalja, seal oli AINULT Gaili, kes oli oma tööpäeva tegelikult lõpetanud ja omast heast südamest mind hambutustaatusest välja aitas.
Muidugi tassisin ma oma halva õnne sinna ka kaasa ja see masinavärk, kus kõik puurid ja asjad on, lõpetasid igasuguse koostöö, aga sellegipoolest sain ma kõik oma hambad suhu tagasi ja ei pea nüüd redneck style’is dramaatiline olema.
Clik here to view.
Niiet ei, ma enam isegi ei julge küsida, mis elul mulle homseks varuks on… Ma ausalt ei taha teada…
The post jeesus, viitsid, halasta? appeared first on Mallukas.
