Ma ütlen ausalt, et isegi mul endal on mu viimaste päevade halast kopp ees. Seega mõtlesin vahelduseks hoopis positiivsemaid uudiseid jagada. Ehk ma kiirustan siin asjades ette ja lõpuks läheb see ka kõik pekki. Aga mul on tunne, et see on juba nii kaugel, et noh…äkki ikka ei lähe.
Nimelt mul on tunne, et ma ostangi endale oma kodu! Tunne, mida kinnitab positiivne laenutaotlus pangast ja broneering korterile. Täna (või noh, lähipäevil) peaksin teada saama ka notariaja ja siis mul vist saabki oma korter olema.
Ma ütlen ausalt, et mul pole enam mingit ajataju. Ma ei suuda praegu isegi öelda, kui ruttu või aeglaselt see käis. Laenutaotlused saatsin kahte lehte laiali, siis leidsin leidsin lõpuks ühe korteri, mis tundus sobiv. Käisin vaatamas, meeldis, huvilisi oli veel, aga… Ma ei tea, kuidagi läks nii, et pank ütles ka, et tavai, meile sobib, omanikele sobis ja siin ma nüüd olen. Ootan oma notariaega.
Ütlen ausalt, et minu ettekujutus selle postituse kirjutamisel oli veel mõnda aega tagasi see, et ma tulen siia mingi rõõmupisareid valades ja selle jutuga, et omg, ma nii õnneelik ja põneviiiiiil. Tegelikult on feels umbes selline, et nojah, tore ju. Ma tahaksin olla palju entusiastlikum, aga loodan, et see hetk tuleb näiteks siis, kui ma võtmed kätte saan ja olukord rohkem päris on.
Igatahes vastas see korter paljudele mu soovidele: asub Laagris. Majas on palju väikseid lapsi, kes kõik akna all kisavad ja mängivad, terrassiuksest saab kohe aiaga piiratud hoovi, kus on mänguplats lastele. Samas, teisel pool aeda on suur mänguväljak, nii et tegevust on tüdrukutele küll ja veel. Teoreetiliselt on seal ka neli tuba.
Ma ütlen teoreetiliselt, sest miskipärast otsustas eelmine omanik, et 41-ruudusesse elutuppa ikka köök ei mahu ja tõstis selle ühte magamistubadest. Seega ongi mul nüüd sinna kolides kaks suuremat tööd ees: köök tagasi elutuppa panna, et mul oleks mõnus elutuba-köök. Ja lisaks pean ma kiirelt orgunnima ka vannitoa remondi, sest kuigi ta praegu on ka selline fine (veits kooliujula vibe), siis ma tahaks, et ta ikka ilusam oleks. Muus osas on korter täitsa ilus, suurte akendega, avar ja värki.
Mari saab oma toa, Lende ja Marta peavad jagama suurt magamistuba (23 ruutu, nii et ilmselt ära mahtumisega muret pole) ja minagi saan endale siis magamistoa, kui ma sellest köögi eemaldada olen suutnud.
Üks osa minust on nagu… Malllu, sa tead enda kogemusi remondi ja ehitusega. See saab sulle üks suur stressiallikas olema. Teine osa minust on nagu… Ah mai tea, on stress või ei ole, vähemalt mingi hetk saab see tehtud ja siis on kõik ilus ja täpselt nii nagu mina tahan ja takkatipuks MINU OMA.
Imelik on küll mõelda, et veel pool aastat tagasi olin ma kindel, et enne 2022. aastat ei ole mul kindlasti võimalik isegi oma kodu peale mõelda. Aga näedsa nalja. Siinkohal on muidugi mänginud hästi palju rolli ka inimesed ja ettevõtted, kes mind kõrvalt sellega megalt aitasid. Aga ikka veel tundub uskumatu.
Hetkel on selline kokkulepe, et umbes augusti lõpus kolivad eelmised omanikud välja ja siis saangi ma juba ennast seal sisse seadma hakata. Jumal teab, kuidas selle kõigega läheb. Aga miskipärast olen vist see lootusetu loll, kes kogu aeg usub, et küll need õiged asjad minuni jõuavad.
Et siis jah, nüüd hakkab siis jälle see pull jutt, et kui teate firmat, kes korralikult mul selle köögi tõstmise ära teeks ja vannitoa kauniks teeks, siis palun kirjutage mulle. Let the games begin…
Ma ei oskagi enam midagi öelda. Kui on mingisuguseid küsimusi seoses selle kodu ostmise ja kodu endaga, siis küsige pealegi. Ja õnnesoove võtan ka hea meelega vastu. Need ikka paremad kui need “pea püsti!” kirjad 
The post vahelduseks häid uudiseid ka: ostan kodu appeared first on Mallukas.