Reaalselt mul on selline tunne, et ei taha isegi enda arvutit või telefoni kätte võtta. Kõik postkastid on igalt poolt servani umbes. Ma isegi ei taha, ega suuda kõige sellega enam tegeleda. Küll aga tahan ma rääkida seda, et eile olin ma pigem vihane ja selle suhtumisega, et mul on mega suva, et olen strong indipendent woman (SIW) ja kõik see. Siis täna on mul pigem selline auto alla jäänud tunne. Selle strong indipendent woman’i mängimine ei taha kuskilt otsast välja tulla.
Ma ei taha olla vihane ja ma ei taha olla kurb. Ilmselt pean lihtsalt kõik need emotsioonid läbi elama. Ma isegi ei taha kedagi süüdistada, sest olgem ausad – olen mina ka oma elus igasugust jama korraldanud (k.a oma kaaslase petmine kunagi minevikus). Seega tunduks narr nüüd kedagi selle eest risti lüüa, mida ma ise ka kunagi teinud olen. Lihtsalt loodan, et karma on minuga ühel pool. Ehk ma tahaks lihtsalt kogu selle teema maha matta ja ära unustada.
Olen siiski arvamusel, et mitte keegi ei ole üleni halb. Kuigi ma mõistan täitsa kõiki neid kommentaare, mis tema käitumist maha tegid, siis ütlen lihtsalt, et isegi head inimesed teevad teinekord lollusi. Eks ma võtan seda lihtsalt kui ühte elu õppetundi. Arvatavasti tema ka. Ma usun, et tal on kindlasti praegu väga halb niigi olla. Seega oleksin tänulik, kui me nüüd saaksime selle teema ära unustada ja kuskile edasi liikuda. Mis siis, et iga kord kui see mulle pähe kargab, siis tuleb mulle video silme ette ja ma tahaks kettida. Aga küll see ka möödub.
Üldse ongi mu postkastis kirjad kahes leeris. Enamik on neid, kes põrutavad, et sellist käitumist ei saaks kunagi tolereerida ja selline mees tuleks maha jätta. Samas on ka neid, kes usuvad, et selliseid asju saab läbi rääkida. Ma tahaks nagu mõlemaga nõustuda. Ainult et selles teemas on veel mitmeid asjaolusid olnud, mis siia blogisse jõudnud ei ole (ja ei jõua ka). Seega ma tahan lihtsalt öelda, et minu valik tõesti on selline, et ma ei taha ega suuda seda tolereerida. Ma olen konkreetselt terve Eesti ees debiilikuks tehtud ja see ei ole hea tunne.
Aga ma saan aru, kuidas samasugune teema ilma meedias figureerimata ja sadade arvamuskommentaarideta oleks palju lihtsam ära siluda ja ehk sellega edasigi elada. Seega ma ei judge’i kedagi. Iga inimene teeb suhetes omad valikud ja ma arvan, et teiste asi neid kommenteerida ei ole. Kuigi ka seda olen ma ise minevikus teinud ja võib-olla on see järjekordne märk, et noh…
Ühesõnaga jah, ma ei oska midagi muud öelda, et mul on endast kahju. Ja mul on ausalt temast ka kahju, sest nagu öeldud – kui ta just parasjagu kännuämblikuks ennast joonud ei ole, on ta üks ägedamaid inimesi, keda ma tean. Ja nüüd lugeda, milline sitapea ja tõbras ta on… No ma ütlen lihtsalt, et ta ikka kogu aeg ei olnud ka, aga seekord läks siis niimoodi.
Ma nüüd üritan strong indipendent woman edasi olla ja teesklen, et ma just terve autosõidu pisarat ei pannud, ise kassimislugusid kuulates.
*Sry, ma üritasin arvutist head avapilti leida ja see tundus nii hästi sobivat. Ma ei tea, miks ma selle kunagi tõmmanud olen, aga ju siis tänaseks päevaks ette valmistudes.
The post SIW in the making appeared first on Mallukas.