Beebigrupis, kus ma olen, küsivad kümned emad iga päev küsimusi. Ma enamasti ei vasta. Esiteks selle pärast, et ma reaalselt ei viitsi trükkida ja teiseks mõtlen ma, et ah, mida mina ka tean. Selles suhtes, et mis meie majas töötab ja lapsele sobib, ei pruugi mujal kassi hänna allagi kõlvata. Ma võin ju öelda, et mida mina teen või mis meile sobib, aga laias laastus on keegi alati juba enne umbes sama asja pakkunud ja minu arvamus ei tundu enam oluline olevat.
Mari ajal olin ma kõva targutaja. MINA teadsin ikka kõige paremini ja õiget infot. Piinlik tunnistadagi, et kuna Mari iial ei nutnud, siis ma reaalselt mõtlesin, et no ju siis ma olen parem ema kui teised. Et minu beebi küll ei nuta, järelikult on tal minuga hea ja ma teen midagi õigesti. Või kui keegi kurtis, et nende beebi ei võta lutti, mis mõttes ei võta? Pane see talle suhu ja laps imeb. Kui raske see ikka on? MINU laps küll võtab lutti, ju siis ma oskan teistest paremini ema olla ja asju pakkuda talle. Või see, kui keegi kurtis, et laps tahab ainult süles olla, et midagi teha ei saa. “Issand jumal, millise memmeka ta kasvatab!” mõtlesin ma omaette. Okei, võib-olla isegi ütlesin kuskil #piinlik.
Teate, kuidas ma praegu seda posti kirjutan? Ühe käega, sest mu imeline beebi tahab olla vaid minu süles, lutti ta ei tunnista ja kui ma julgen ta maha panna, siis on ta seal äärmiselt vihase näoga maksimaalselt 10 minutit, enne kui häälekalt sülle tagasi nõuab.
Juhiksin ka tähelepanu enda mordale ja sellele, et kell kolm lõunal pole ma ikka veel suutnud riideid selga panna, sest need korrad, kus Lents magas, oli ta kas a) mu süles, või b) tegin mingeid kiireid asju internetis ja hülgasin enda välimuse ja kodu korrasolu. Mul oli plaan täna ülakorrust koristada, süüa teha, pesu pesta. Aga mida ma teinud olen? Issand, ma ei teagi. Mida ma olen täna teinud? Kaks vaipa puhastasin karvadest ära, sest need olid juba nii rõvedad. Pluusi ja trussikud suutsin selga ajada. Kohvi keetsin. Ühe shokolaadi sõin ära. Blogisin. Tegin Lentsust naljakaid, vihase moega pilte ja nüüd ma jälle on-off istun siin, tita süles.
Aga teate, see on tegelikult päris nunnu. Et keegi tahab minu süles olla ja mujal ei meeldi. Ja et minu süles läheb see VÄGA kortsus kulm isegi natukene sirgu. Ja paar korda on ta isegi naeratanud. Ma ei tea, kas nad juba võivad praegu lausa meelega naeratada, või on see ikka see refleks?
Ega mul tegelikult midagi kiireloomulist ju teha vaja olegi, et jube stress oleks selle lihtsalt istumise ja beebi hoidmise pärast. Kui väga vaja oleks, siis ma võiks ämma ka kutsuda, sest Lentsul vahet väga pole, kelle süli see on. Peaasi, et soe ja pehme oleks ja heal juhul isegi õõtsuks vähe.
*Vahepalana ütlen, et preilile enam ei sobinud mu süles olla, mille peale ma pakkusin piima (ei tahtnud), lutti (ei tahtnud kohe eriti), laulsin 4x nuku hällilaulu (see sobis), siis mässisin ta teki sisse ja õõtsutasin teda nii kaua, kuni magama jäi ja sain ta kiiku susata. Ma LOODAN, et ta kohe ei avasta, et see pole mitte õõtsutav mina, vaid kiik :D*
Muidu mingit stressi nagu pole. No lugesin siis just Lilli blogi, et tema on nii kontrollfriik, et ärritub selle peale, kui midagi mingi kell ei saa vms, mul sellest suva. On segamini, siis on. Kui Kardo tuleb, siis saame kahepeale hakkama. Kui ei saa, siis noh, tuleb koduabilisele kirjutada, et appppppiiiii, mayday! Ja siis ta tuleb.
Ainult et täna öösel tekkis küll korra lühis, kui Lents ärkas kell pool kolm ja magama jäi pool 7. Selle aja jooksul ärkas ka Mari Lende nutu peale, kuigi ta niiväga ei nutnud kui… ei maganud. Ja siis ma pakkusin talle aina piima ja piima ja piima, kuni ta kõik kohad täis kettis ja siis ma pidin ta riideid vahetama ja siis ta jälle nuttis ja… Võeh. SIIS ma mõtlesin küll, et no pekki küll, võiks ta siis vähemalt lutti võtta, oleks süda rahul ja meie mõlemad õnnelikud. Aga kuidas ma seda Mari lutti võtma sain, seda ma küll ei mäleta. Lende on nõus heal juhul 1x kolme päeva jooksul seda natsake imema, enamasti siis kui õues on või kuskil liigub. Aga niisama toas, eiiiii taha. Eriti feil on see, et imeda tahab, aga tissi ka väga ei taha, sest sealt tuleb nii palju piima peale ja siis on ta hädas omadega. Ja seda häda pean siis mina leevendama, kasvõi kulmude peal kõndides.
Aga noh, eks ma siis kõnnin kulmudel, kui tarvis on. Mis seal ikka, varem või hiljem pidi see karma mind kätte saama :D Kaua ma siin ikka arvan, et ma hea ema olen, onju. Igatahes kui ma Lentsule otsa vaatan, siis sealt paistab pidevalt mingisugune pahameel ja pettumus :D
Aa ja kui rääkida veel endisest ja praegusest Mallust, siis kunagi ma heitsin nalja nende üle, kes oma lapse kohta tibu ütlevad. Arvake ära, mismoodi ma seda tibu kutsun, ah?!
Nojah, igatahes, sain oma halamised halatud ja jutud räägitud, preilina on oma kiigus veel üsna unes, seega ma üritan endale vähemalt püksid jalga saada ja õhtusöögi hakkama panna. Äkki isegi saan pesu kappi pandud, aga seda on vist juba liialt palutud. Eelkõige peaks vist meiki tegema, sest keegi jättis mulle just instas kommentaari, et ma näen välja nagu vanaema :D