Issand püha peetrus, tegin mina täna hommikul silmad lahti ja mu insta postkast oli täis screene sellest, kuidas ma Justinile mälleris peaga voice saatsin. Vaadake, sellises olukorras ei ole teha muud, kui tõsta käed ja tunnistada oma süüd. Kas ma saatsin sellised voice’id? Jah. Kas see oli inetu? Muidugi. Kas mul on midagi päriselt homode vastu? Muidugi mitte!
Ja teate, ma vist võlgenen teile selgituse, et miks ma sellised tobedad voiced saatsin. Okei, kui täitsa aus olla, siis ma olin tääääiiiiesti purjus. See pole muidugi vabandus, aga mul oli lapsevaba nädal, ma olin sõbrannadega Hiiumaal ja ma olin ausalt täis nagu kännuämblik. Mitte kõige daamilikum, aga noh, kui ma siin üdini aus olen, siis täpselt nii oli. Ja isegi täis peaga sain ma kohe peale nende saatmist aru, et see on suht lamp ja kustutasin need ära. Mida ma aga ei osanud aimata oli see, et need talle sinna message request kausta jäävad. Ehk siis mina kustutasin need kohe ära, aga tema nägi neid ikkagi.
Netikiusamine ei ole okei. Tegelikult ei ole never ilus kellelegi selliseid asju saata. Ma tean seda ise ka ja kui ma peaks nüüd ennast analüüsima, et miks ma seda tegin, siis mul on tunne, et ma olen lihtsalt nii kaua veits alla surunud mingisuguseid teemasid. Ja siis ma olin täis ja mulle kargas jälle Jussu, till pihus, instas ette ja kogu see arvamus lõvipaarist voolas minust välja.
Ma ei hakka detailidesse minema, aga kes siin suuremat sorti blogilugejad on, mäletavad kindlasti seda päeva, kus Triinu ja Justin tegid sõpradega rannas piknikku ja vorpisid videosid, keel suust väljas jne. Samal ajal taustal oli kuulda kopterihäält, kes otsis väikest last. Kes hiljem surununa leiti. Ma ei viitsi seda teemat ümber jutustada, aga noh, väga intrigeeriv oli see teema küll ja päris mitmed mu sõbrannad kirjutasid nii Triinule kui ka Perekooli, kui tont see käitumine oli. Mina samal ajal ei öelnud midagi, sest ma polnud isegi väga netis. Ma olin hoopis Gerdiga Prangilil ja elasin seal oma nice life’i, kui alles järgmisel hommikul kogu draamast osa sain.
Küll aga süüdistas selles teemas mind Triinu. Meil on veel üks ühine sõbranna, kellele Triinu rääkis a la midagi sinna kanti, et mida kõike ta minu kohta teab. Et tal on minu kohta screenid, mida ta võiks iga kell Kardole saata, et rikkuda minu ja Kardo vaheline suhtlus laste teemadel.
Blaah. Saate aru, ma praegu isegi seda siia kirja pannes tunnen ennast nagu 12 aastane, kes kuskil kitul käib. Aga kui ma seda lauset nägin, et heehee, tahaks Mallu ja Kardo vahelisi suhted laste teemadel persse keerata, selle peale mul kihvatas sees küll. Et talle tundus, et mina olin selles Perekooli kommides osaline. Mida ma ei olnud, pole sinna sõnagi kirjutanud, pole talle endalegi sõnagi kirjutanud. Aga temal oli nii suur häda kedagi süüdistada, et mina sobisin kenasti. Juba siis tahtsin ma talle kirjutada, et viitsid, puhka jalga, päkapikk. Aga mõtlesin, et davai ma olen täiskasvanud inimene ja ma ei viitsi selle klounikarjaga tegeleda.
Ja nüüd me jõuamegi sinna, kus ma olin Hiiumaal, täis nagu tinavile ja noh, purskus korraks see nende vastu sees keenud viha välja. Kohemaid sain aru, et see suht tont tegu, kustutasin need ära, ei arvanud, et ta neid üldse kuulnudki on, seega ei tundnud survet ka vabandada jaaa… Siin me oleme.
Võeh. Vaata see on see, kui enda elu ja suhe on nii igav, et pead välja kraapima mingisugused 2 nädalat vanad voiced, et kuidagi tähelepanu saada. Aga ega ma kade ei ole, võin nende väikse mänguga korra kaasa minna küll. Ja aiiii kuidas ma ennast praegu tagasi hoian, et seda intriigi mitte suuremaks ajada. Lausa üllatav, kuidas Triinu julgeb Jussul mind torkida lasta 
Aga vb see ongi see, mida nad tahavad. Klounidele meeldibki tsirkust teha, aga ma selles osaline olla ei viitsi.
Jah, ütlesin koledasti. Jah, kustutasin ära. Jah, sain üle juba. Äkki lõvipreilid proovivad ka üle saada, baiiii.
The post aus ülestunnistus, miks ma netikiusaja olen appeared first on Mallukas.