Mul on NII kohutav laste igatsus peal ja sellele ei aita üldse kaasa see, et Kardo neist mulle maailma armsamaid pilte ja videosid saadab. Või aitab? Issand ma ei tea. Igatahes tegin ma saatusliku vea ja lugesin täna hommikul kõige kurvemat artiklit perest, kes kaotas oma paariaastase lapse ajukasvajale. Mul tekkis tunne, et tahaks asap lennukile hüpata ja hakata lapsi regulaarselt kuskile MRI uuringule viima, et rahu saada. Õnneks juba laupäeval tulen tagasi ja pühapäeval saan oma präänikud kaissu võtta, jesss!
Polegi ammu lastest miskit rääkinud. Näiteks seda, et Marta lobiseb nii palju ja temast on sirgumas tõeline tiinekas, kes asjaolude mitte sobimisel käed rinnal risti paneb ja torisedes lastetuppa läheb. Loomulikult ust paugutades. Ja kui ta midagi teha ei taha, siis uskuge mind, ta ei tee ka. Ainuke asi on selles, et ta on kuri olles nii armas, et ma ei saa teda tõsiselt võtta. No näiteks üritan mina teda juba sada aastat potile meelitada. Aga mida sa ära teed, kui inimene EI TAHA. “See ei ole pott!” vastab ta mulle südamerahuga, kui ma talle seda näitan. Mina seletan vastu, et on küll pott ja inimesed käivad selle peal hädasid tegemas, et mitte endale püksi lasta ja siis selle sees istuda. “See EI OLE pott!” ütleb ta südamerahus uuesti ja lihtsalt laseb püksi.
Ma isegi ei mäleta, kuidas me selle Mari kunagi potile saime, ta oli ka peaaegu 2,5 a. Lende hakkas viisakalt ise käima natukene peale esimest aastat, kui ma õigesti mäletan, aga Marta… Noh, loodame, et ta kunagi siiski nõustub mu väitega, et see pott on siiski pott, mis seal ikka. Ega ma teda sinna kinni siduda saa.
Vähemalt lutist saime lahti, kuigi ma arvasin, et see ka raudselt never ei õnnestu Tegelt oli lutt juba paari päevaga unustatud, kui kunagi algust teha viitsisin sellega. Küllap saab ta siis kunagi ka mähkmetest lahti, eks näis. Vähemalt pole seda muret, et inimene ei räägiks, sest ta laseb juba ammu nii pikki lauseid, et endal ka imelik kuulata. Ja no muidugi korrutab kõike järgi, nagu pisike papagoi. Umbes nagu väike käsn, kes kogu aeg õppida tahab, nii armas. Kui ta ainult oma kõnevõimet minu vastu ei kasutaks, see oleks ka suht tore. Ta muidugi rääkis enne ka nipet-näpet, aga ükspäev istus vannis ja ütles mulle sulaselges eesti keeles “emme, anna veel vahtu!”. Ma vaatasin talle otsa, nagu ta oleks just endal kõrvaaugust orava välja tõmmanud, sest kumbki poleks väga loogiline olnud. Ta ju mingi eile sündis, kuidas ta nüüd selliseid lauseid öelda oskab?
Tavaliselt kui talle lasteaeda järgi läksin, siis ta ütles lihtsalt “autosse!”. Aga nüüd räägib kohe, et “Näe! Emme auto! See on punane auto!” Värvidega paneb ta muidugi mööda, sest mu auto on valge, aga no ikka nunnukas. “Lende ja Mari ka koju. Lähme emme koju!”.
Ise on nii asjalik ka. Muudkui paneb ennast ise riidesse (vahetab päevas mitu korda outfiti ja mõnikord ajab neid ka teineteise peale, mis seal ikka). “Aitab” nõusid pesta, ehk siis solberdab kraanikausis ja kasutab ühe kausi pesemiseks keskmiselt pool pudelit nõudepesuvahendit. Pesu viskab ta ka suht tihti masinasse, ükskord pani isegi enda järgi pesu pesema, nii et ütle veel, et kodutöödes ei aidata.
Aa ja mis eriti nunnu – ta lemmiksnäkk on porgand. Kogu aeg istub kuskil ja kragistab porksi nagu väike jänes. Lust vaadata kohe.
Lende on endiselt…Lende. Vaikne ja nunnu kaisukas, kes teeb siin elus seda, mida suurem õde ees dikteerib või väiksem tahab. Ei kurda, ei virise, ainult komplimenteerib. Isegi lasteaiaõpetajad ütlesid, et Lende on alati esimene märkamaks kellegi ilusat kleiti, juukseid, küüsi, jalanõusid. No lihtsalt nii hella südamega. Ja rääkides südametest – Lende kutsub neid nunnudeks :D
Ta lemmikvärv on vikerkaar ja lemmikloom on poni, ükssarvik ja kass. Lemmikkoht on kellegi kaisus ja lemmiktegevus on oma nukkudega vannis mängimine. Toidab neid seal seebivahuga (iga kord kui ta vanni ronib, siis kohe hüüab: “Emme, palun anna lusikat!” ja loomulikult tänab südamest, kui ma seda teen). Väiksemaid nukke asetab hellalt nuustikule magama ja muudkui mässab seal nendega. Tõeline väike emakene. Ma ei jõua ära oodata, et ma koju jõuaks, et saaksin ta komplimente kuulata ja vaadata, kuidas ta oma uusi riideid imetleb, mis ma talle siit kaasa ostsin. Kõik muidugi ponide, ükssarvikute, kasside ja vikerkaartega.
Ahjaa. Vahel räägib Lende, et ta tahaks, et meile vene poisid külla tuleksid. Kuna ma kahjuks ühtegi vene poissi ei tea, liiatigi kust tema mõnda teab, siis kui kellelgi on pakkuda, siis Lende ootaks külla :D
Ja no siis on Mari! Ühe postituse kommentaarides pani mind üks lugeja mõtlema sellel teemal, et mis vanuses ja mille peale võiks lapsel hakata piinlik. A la jutu või piltide üle üldiselt. Ja see tekitas meil Mariga ükskord väga toreda vestluse. Nimelt taipasin ma, et Mari ei ole kunagi päris täpselt aru saanud, et mis mu töö on. Seda teadis jah, et ma teen arvutiga tööd, aga mu küsimuse peale, et mis ta arvab, mis ma seal arvutis siis täpsemalt teen, pakkus ta, et loen ja maksan arveid :D
Ma siis seletasin talle, et mu töö on selline, et ma lihtsalt kirjutan, et mida me siin teeme ja näitan teistele pilte ja värki. Seda ta teadis, et ma ASJU näitama pean, sest ta on ju sada korda mul abiks käinud, kui midagi pildistada vaja on. Aga see osa, et kellegi töö võib olla lihtsalt see, et sa lihtsalt kirjutad sellest, mida sa teed, tundus talle naeruväärne (haha, Mari on basic anonüümne kommentaator vist salaja).
Igatahes jõudsime me järeldusele, et kui NIII paljud teist Mari juba sünnist saati teavad ja tema kohta ainult minu vaatenurgast kuulnud on, siis on tagumine aeg Maril ise ka sõna sekka öelda. Seega lasin teil instas talle küsimusi esitada, mida ma hakkasin talt alguses lihtsalt küsima ja panin siia kirja, aga kuna ta rääkis nii vahvalt, siis ma tegin need lõpuks ikka insta storydesse. Kes neid ei näinud, siis ma panen siia need ka, mis ma alguses talt küsisin ja üles kirjutasin.
Mida sulle kõige rohkem teha meeldib? Mulle meeldib hüppenööriga hüpata.
Milline on sinu emme? Sõbralik ja nunnu.
Lemmiksõna? Telefon!
Kui sa saaksid ükskõik mida soovida, mida sa sooviksid? Ma sooviksin, et ma saaksin jäätist.
Mida tähendab sinu arust armastus? See on selline tunne, kui sul on kogu aeg hea meel, aga vahepeal oled kurb ka. Ja see tuleb peale, kui emme midagi lubab või saad endale sõbra külla või kui kellelgi on ilus kleit ja seda on hea vaadata. Ja isegi hullu pole kui vahepeal kurb oled.
Kui vana sa tahaksid olla ja miks? Ma tahaksin olla juba 31, sest siis mul sünnivad väiksed lapsed.
Kas sul on vahel raske suur õde olla? Ei ole. Aga mõnikord on, sest neid on nii palju ja nad alati tahavad midagi…
Mari väitis ka, et tal pole midagi selle vastu, kui ma teda instas ja blogis näitan, sest noh, ta on ju nii äge :D Ma tõesti nõustun temaga, ta on küll äge ja hulljulge ja tark ja armas. Ta lahendab praegu kogu aeg mingisuguseid mataülesandeid ja ta lemmikmäng on just kooli mängimine. Tema on siis õpilane ja mina õpetaja. Ütlen ausalt, parandada pole palju, kui me ainult mata peale jääme.
Ja Mari on niiii suur abiline kodus. Aina aitab väiksemaid (kui tuju on :D) saab ise kõigega hakkama ja üldse üks ideaalne seitsmene. Ning ta läheb kooli! Minu väike laps läheb kooli, isssand kui imelik. Ma omast arust pole nii vanagi, et mul peaks olema kooliealine laps, aga no ju ma siis olen kuskil midagi valesti arvutanud, sest juba sügisel läheb ta Rahumäe Põhikooli. Ma ei tea, kas see on mingi uus teema, aga ta tunnid hakkavad 10.30-11.30 ja minu meelest on see NII NORMAALNE! Kas see on igas koolis nüüd nii? Sest see kaheksane koolitöö oli omal ajal küll paras horror. Ise magad ja siis pead juba õppima hakkama. Minu suur koolitüdruk!
Muidugi suutis ta siin ükspäev tõuksiga kukkuda ja murdis oma esihamba ära, aga isegi hambaarstil, mis on MAAILMA JUBEDAIM KOHT, oli ta super tubli ja hammas saadi ilusasti korda. No ei tea, kust tema selle vaprusegeeni saanud on. Mina panen siiani hambaarsti juures pisarat ja ma olen 31…
Ah, mis ma siin ikka õhkan ja igatsen. Ma arvan, et iga ema usub, et need tema omad kõige-kõigemad on, aga mul tuli niii suur igatsus peale ja kohe vägisi võttis blogima, selle asemel, et veel viimased kaks päeva võimalikult palju päikest saada. Pole midagi teha, järgmine reis tuleb juba lastega koos, sest noh, vaadake neid. Nii tublid ja nunnud mul ju!
Kurjam, kuidas tahaks neid juba kaissu võtta. No NIIIII väga!
The post ma igatsen oma nunnukaid! appeared first on Mallukas.