Ma ei ole kunagi ennast väga emalikuks inimeseks pidanud. Teate ju küll seda tüüpi inimesi, kes lapsi nähes nendega kohe suhtlema hakkavad või sülle haaravad või… Ma ei tea, ei ole minu thing. Mitte et mulle väiksed lapsed ei meeldiks – nad on mu jaoks täitsa aktsepteeritav seltskond. Ja no kui keegi mulle pisikese beebi sülle annab, siis ega ma vastu ka ei puikle, sest no kammoon, vaadake kui armsad nad on! Aga üldiselt ei saa mind kohe kindlasti kirjeldada kui seda inimest, kelle ümber lapsed koonduksid. Kui siis võib-olla ainult selle pärast, et mul tihtipeale on palju komme taskutes vedelemas ja ma pole kunagi osanud kellelegi “ei” öelda. Saati siis lastele.
Aga nagu te teate, siis mul on kolm last ja ma tegelikult TAHAKS neile hea ema olla. Ma saan ise mõistusega aru, et on väga palju selliseid olukordi, kus see on veidi kaheldav. Noh, teate küll need “las ma magan, minge võtke hommikusöögiks jäätist!” või “eks sa siis mine nii lasteaeda, et sul on seljas suure õe kleit ja väikse õe püksid ja jalas kaks numbrit suuremad kummikud, kui muu ei sobi”. Jah, laias laastus ei ole need nüüd kindlasti asjad, mille najalt ma ennast kehvaks emaks tembeldama peaksin. Arvestades missuguseid jubedaid inimesi maailmas olemas on või kuidas nad oma lapsi kohtlevad. Sellegipoolest ajab see mind tegelikult natukene närvi (või peaksin ma pigem ütlema kurvaks), et ma tahaks nagu olla üht tüüpi inimene, aga olen sootuks teine.
Aegade algusest peale (sellest ajast kui ma esimese lapse sain) on aina välja toodud, kuidas ma olen kohutav ema, kelle õnneks oli tal enne lihtsalt normaalne mees, kes KOGU töö lastega ja muidugi ka majapidamises ära tegi. Mida mina seal elamises tegin, jääb isegi selgusetuks. Ilmselt niisama lebasin.
Kui me neid saateid filmisime, siis sain mega palju tagasisidet, et issand jumal mis ema! Absull ei keela oma lapsi ja üldse ei karista neid. Okei, ma ütlen ausalt, et ma tõepoolest üritan neid keelata võimalikult vähe ja ainult eluohtlikes olukordades (või kui midagi lõppeks hirmsa segadusega), sest ma lihtsalt EI TAHA, et kunagi on mu lapsed suured ja ainukene asi, mida nad oma lapsepõlvest mäletavad, et ema ainult käis ja keelas ja näägutas ja irises. Ja palun ärge lugege siit nüüd välja, et ma arvaks, et nende lapsed, kes rohkem oma lapsi distsiplineerivad (appi, see sõna kõlab nagu me räägiks laste asemel tsirkuseahvidest) just sedasi tulevikus oma lapsepõlve mäletaksid. See on puhtalt minu enda isiklik teema ja ilmselt seotud minu enda kogemuste ja mälestustega, aga ma lihtsalt NII VÄGA tahaksin, et nad kunagi saaksid öelda, et issand jumal, meil oli lapsena kogu aeg nii tore ja saime täiega pulli teha emaga ja ta on üldse da best. On seda siis palju palutud v?! :D
Aga tuleks selle juurde, et ma neid üldse ei keelaks, seda muidugi ka ei ole. Uskuge mind, mitu korda seal võtete ajal, kui üks või teine laps süstemaatiliselt ja meelega mulle silmaauku vahtides sõna ei kuulanud või sitta keeras, oleksin ma tahtnud käratada ja ta näiteks oma tuppa saata, kuni ilmaelust rohkem aru saada oskab. Samas olime me enamasti kuskil kodust väljaspool ja teiseks ei olnud mul absull huvi pärast ennast telekas närvitsemas näha ega kuulda kommentaare, et issand, vaadake, mis närvihaige ema.
Pealegist on mul enamikel sellistel…plahvatushetkedel olukordadest peas alati mõte, et ju siis on midagi muud viga. Et no asi ei ole ju lapses, vaid midagi talle ei meeldi, mingi emotsioon, mida ta ei oska praegu taltsutada ja mis sellest siis abi oleks, kui ma talle kärataksin, et aitab nutmisest vms. Toon elulised näited: ma olen rääkinud, et Lende tahab kogu aeg vanni, eks. Ja mõnikord pole selleks lihtsalt sobiv hetk, arusaadav. A’la söök hakkab valmis saama või midagi. Aga mõnikord ma lihtsalt niisama ütlen, et ei. Õhtul lähed. Ja siis võib vaene vaga Lendekene loosida her shit. Tal on mõnikord (õnneks väga harva) päriselt sellised breakdown hood, nagu umbes mul sügiseti :D Ma ise arvan, et see on segu sellest, et ta on niigi keskmine ja teeb 99% ajast nii, nagu vanem õde tahab või väike õde nõuab ja lasteaiapäeva stress võib peal olla (kus ta käitub iga jumala päev, nagu maailma kõige viisakam ja komplimenteerivam väike laps maailmas) ja ühesõnaga ta murdub.
Olen ma siis seda jonni vastu ajanud. Proovinud teda sülle võtta, rahustada, rahule jätta. Iial ei tea, mis aidata võib onju. Aga ükskord ma üritasin talle rahulikult seletada, et ei saa praegu vanni minna, õhtul lähed. Ja tema läbi nutu küsib, et aga miks? Tõepoolest, aga miks? On mul vahet, kas ta on praegu vannis, või on kahe tunni päras valmis? Issand, kuidas ma vihkasin väiksena seda “SEST MINA ÜTLEN NII!” juttu ja nüüd ajan seda ise. Aga miks?
Sellest ajast peale ongi nii, et kui laps midagi tahab ja mul otseselt põhjendust pole, et miks seda tegema ei peaks (peale selle, et ma näiteks ei viitsi :D) siis las inimene teeb. Las teeb, mis tahab. Las kannab, mida tahab. Las sööb, mida tahab. Ta ka ju inimene. Okei, välistame siin selle, et südatalvel trikoos õue minna või ainult sõõrikutest edaspidi toituda, aga üldplaanis saate aru ju küll eks. Ma ei kujuta ette, mitu korda on mu laste õpetajad mõelnud, et ma olen vist pime või totaalselt maitselage, aga ma vannun, see on nende enda valik – ma ei saa ju neil pekstes riideid vahetada või ära võtta. Las siis lähevad lasteaeda nii kuidas nende päevane stiilitaju neile parasjagu ütleb. Ja ausalt mul suht suva, mida teised arvata võivad. Ma säästan sellega endale vääääääga palju närvirakke.
Aga ju vist siis nii suva ei ole, kui igast väiksest kriitikanoodist saan nii palju emotsioone, et lausa eeposepikkust blogipostitust kirja panna. Nimelt lugesin ma täna Perekoolist, kuidas ma pole kuigi hea ema, sest ma naersin kunagi Lende üle ja mõnitasin teda. Ma mõistusega tean, et ma ei peaks seda südamesse võtma, sest teoreetiliselt see ei ole vale. Ma tõepoolest olen ta üle naernud, pmst iga päev naeran, sest ta on niii naljakas laps! Ta käitumine, emotsioonid, grimassid, jutt – kõik on nii erinev Marist ja Martast (kelle üle ma ka naeran, ärge muretsege) et ta lihtsalt ajab mind kogu-freaking-aeg naerma. Ma ei saa sinna midagi teha ja ma tõesti ei arvanud, et see mind kehvaks emaks teeks. Ma võisin igasuguseid muid asju mõelda, no näiteks see, et ma pean sundima ennast lastega mängima ja meisterdama, sest nad on nii aeglased ja tahavad enamasti kõigest ainult kassi teha, aga no seda ma tahan küll rõhutada, et ma ei saa aru, mis krdi maailmas me elame. Sellises, kus keegi arvab, et naermine oma laste tegevuste vms üle oleks kuidagi pahatahtlik või mõnitav?
Jah, Lendel on imepärane oskus jääda mõnikord piltidel üli haige/naljakana.
No öelge ausalt, kas ei ole siis naljakas või?! :D Ma mäletan täpselt, et me käisime Lottemaal ja siis lastega ujumas ja suuremad loopisid teineteist selle märja liivaga ja Lendel läks seda natukene näkku, mille peale ma naerma ajasin ja tema selle peale endale seda naeru mugistades näkku juurde hõõrus. No on ju naljakas! Väike naeru pugistav liivakoll.
Ja selles suhtes võite üsna mureta olla, sest ma tean täpselt, kust ta sellise kauni fotogeenilisuse geeni pärinud on… Khm, ta nimi hakkab M’ga ja lõppeb ariann Treimanniga.
Palun vabandage mind ja erilised vabandused teie silmadele, aga selle pildi tegi Andra minust mingi…kaks aastat tagasi? Igatahes käisime me Riias ja tellisime hotelli süüa ja meil ei olnud nuge-kahvleid ja ma ei tea miks, muundas see mind igatahes sellel hetkel 60-aastaseks vihaseks Kaupoks. Issand, ma ei teagi, kas ma seda iludust olen üldse blogis näidanud, aga noh, kui ei ole, on seegi viga nüüd parandatud.
Aga no ma ei pane üldse pahaks, kui te seda pilti vaatate ja naerate. Ma ausalt ise naeran praegu ka. Õnneks meil on Lendega see ka sarnane, et me võime vahepeal ka päris okeid välja näha, seega ma ausalt ei võta üldse südamesse, ma luban :D
Nii et lõpetuseks tahan öelda, et ausalt ma võtan igasugust kriitikat vastu ja ma võin sellega kohati isegi nõustuda, aga kui keegi üritab mulle süüks panna midagi, mida ma 100% kindlasti ei teeks ega ole teinud, siis see ajab mind küll pehmelt öeldes kurjaks. Ma tahaks kohe teada, et kas inimesed, kes arvavad, et selliste naljakate piltide humoorikaks pidamine on mõnitamine, üldse nalja siin elus mõistavad. Või istuvad terve elu vihase näoga, pulk persses oma uberikes ja käivad netis anonüümseid kommentaare kirjutamas?
Et jah, veits närvis olen. Ups.
The post lasin ka kommentaaril ennast närvi ajada appeared first on Mallukas.