Ükspäev oli meil Gerdiga arutelu mingi teema üle. Ma reaalselt enam ei mäletagi mille üle, aga kui ta järgmine päev siia tuli ja see teema jälle jutuks tuli, mainisin ma midagi sellist, et “jaa, Aphrodited ka arvasid, et..”. Te oleksite pidanud ta nägu nägema. Vaene inimene oli vist insuldi äärel.
“Sa rääkisid neile ka MEIE ASJU?”
-“Eii, kammoon, ma ei RÄÄKINUD. Ma kopisin lihtsalt kogu meie vestluse chatti.”
*Järgnes veel suurem insult*
Ja see pani mind omakord mõtlema, et küll need mehed on ikka imelikud inimesed. Nagu mis maailmas oleks võimalik, et mul oleks mingisugune huvitav teema, või issue või olukord, mille üle ma lihtsalt vaikselt omaette nurgas kössidades juurdleksin? LOOMULIKULT räägin ma sellest oma sõbrannadele. Ja minu meelest ainult võimalikult selge ülevaate saamiseks olukorrast ja teemast on viisakas kogu meie vestlust kopeerida, sest kuidas muidu teised täpselt aru saaksid, ah? AH?
Aga noh, selles suhtes, et vaadates meeste omavahelist kommunikatsiooni, siis ega ma ei imesta ka. Te ei kujuta ette, kui palju kordi olin mina insuldi äärel, kui Kardo mõnikord küla pealt koju tuli ja ütles nii muuseas: “Ülo läks naisest lahku.”
-“Mida? Miks? Millal? Mis ta nüüd teeb? Mida ta tunneb? Mida Kati asjast arvab? Kus ta nüüd elab?!”
“Ei no mina ei tea, ma ei küsinud.”
Nagu… vabandage, aga MIDA? Ma ei kujutaks ette olukorda, et mu sõbranna ütleks mulle, et tead, läksin mehega lahku ja ma kehitaks õlgu ja ütleks ok. Ise never enam seda teemat puudutades. Nagu, mis maailmas?!
Samas imestada ei saa – iga jumala kord, kui meil Männikul mu sõbranna oma mehega külas oli, siis vadistasime meie elutoas juttu ja mehed istusid arvutitoas. Haudvaikuses. Nagu reaalselt nad ei rääkinud meie meelest kunagi ühtegi sõna. NULL. Ja siis kui pärast kõik omades kodudes, ohkasid mehed südamest, et no küll oli tore sõbraga aega veeta. Et nagu… mida tehes. Vaikides ja teineteisele silmaauku vahtides või? Kust te üldse teate, et te sõbrad olete, kui te kunagi midagi ei räägi? Ma nõuan vastuseid ja meeste ajuanatoomia ülesvõtteid.
Ma jagan oma sõbrannadega konkreetselt kõike. Eks see osa ole vist ka mõneti seotud mu ATH’ga, mille üheks sümptomiks on overshare’ing, aga ma ei ütleks, et ma teiste kohta vähem tean, kui nemad minu kohta. See tundub mulle jumala normaalne, et kõik räägivad teineteisele oma muredest ja rõõmudest ja mõtetest ja millest iganes, mis pähe tuleb. Mille muu jaoks sõbrad siis üldse on?
Eriti naljakas oli see hetk, kui meil parasjagu Aphroditedega see vestlus oli ja Krissu vahepeal ütles, et mõtle kui armas, et Gert arvab, et räägib ainult sinuga, aga tegelikult seitsme naisega.
“Seitse pead on ikka parem kui üks,” pakkusin mina. Samas ma tegelikult lisasin ka, et ma olen 100% kindel, et ta teab, et ma kõike oma naistele ka räägin, aga näedsa nalja, ei teadnudki. Ups, noh vähemalt edaspidi siis teab.
(See kõlab, nagu meil oleks mingi hullult oluline ja sügavalt isiklik teema käsil olnud, aga minu meelest igatahes ei olnud, nii et… mis seal ikka).
“Oota ja nüüd hakkabki siis nii olema, et sa räägid kõiki asju neile ka?” ohkas vaene inimene.
“Ei, mõnikord ma blogin ka sellest…”.
Aga tõe huvides ütlen kohe ära, et kui keegi alustab vestlust, et “ära seda kellelegi räägi”, siis ma 100% räägin oma peikale ka. See on kahe otsaga süsteem :D
Kuidas teil see värk on? Kas arutate kõike oma sõbrannadega, või pigem mitte?
The post mehed on konkreetselt teiselt planeedilt appeared first on Mallukas.